INIMESTEST AEGAMÖÖDA ⟩ Toomas. Rahutu rändaja elusurmateel

Toomas Roolaid paigal ei püsi ja kui püsib, peab selleks hea põhjus olema. Foto: Vahur Laiapea

Helistan Toomasele. Õigem oleks kirjutada Toomale, aga las ta jääb nii, nagu enamik meist harjunud. Siin ei ole koht õigekirja nüansside üle arutleda. Toomas võtab kõne vastu ja ütleb, et ta on abidemineerijana valves. Kus? Ukrainas? Ei. Eestis. Päästeameti demineerimiskeskuses.

Ma ei oleks väga imeks pannud, kui ta oleks öelnud, et teeb seda Donbassis, Ukrainas. Toomas Roolaid on selle suure sõja ajal käinud Ukrainasse abi viimas ligi kolmkümmend korda. Viimine on üks asi – enne seda on vaja koguda headelt annetajatelt raha, muretseda vajalikud asjad, nende viimise dokumendid korda ajada. Kümneid tunde roolis, pikki tunde Poola-Ukraina piiripunktis kügeledes, kuni lõpuks üle saab. Et siis edasi sõita ikka kümneid, mitte üksikuid tunde. Ukraina on suur, rinne pikk ja abivajajaid palju. Tuleb abi üle anda, sellest Facebooki video postitada. Koju tagasi sõita, et otsast alustada.

Toomas on nagu elektrijänes. Paigal ta ei püsi ja kui püsib, peab selleks hea põhjus olema. Me kohtume Gustavi kohvikus. Ta vaatab ringi ja leiab üles kohad, kus sisearhitekt oleks pidanud enam pingutama. Valgus pole päris see. Kodus on Toomasel kõik paigas, nii valgus kui ventilatsioon. Ainult kaost asjades ei oska veel kõrvaldada, ütleb ta. Ja endas vist ka mitte, lisan mõttes.