Inimesena, kes väärtustab panustamist julgeolekusse ja turvalise keskkonna loomisesse, tunnen ma end pärast Postimehe julgeolekuteemalist eurodebatti kindlamalt – sõltumata sellest, kes osutub lõpuks europarlamenti valituks, leiab debatti analüüsinud Triin Toimetaja Eesti Väitlusseltsist.
Hinnang valimisdebatile ⟩ Parim argumenteerija julgeolekudebatis oli Jaak Madison EKRE-st (7)
Parteide üleselt valitseb üksmeel, et oluline on muuta Ukraina aitamine Euroopas prioriteetsemaks, arendada NATO kõrval ühist Euroopa kaitsevõimet ja panustada Eesti kaitsevõime arendamisesse. Kuigi tehnilises lähenemises, kuidas neid eesmärke saavutada, näiteks kas lobistamise, kaitsevoliniku tööga või muul viisil, on erakonnad veidi erinevatel seisukohtadel, siis debati keskse teema üle moderaatorite ponnistustest hoolimata suurt vaidlust ei tekkinud.
Kõik osalejad olid teinud korralikult kodutööd, tõid näiteid, mida oma seisukohtade tõestuseks kasutada ning olid oma positsioonid küsimustes lahti mõtestanud. Arvestades, et moderaatorid hoidsid debatti üsna kitsastes tehnilistes küsimustes, oli osalejate soov teemat laiemalt käsitleda isegi tervitatav. Debati viimases kolmandikus eksiti ära ka sisepoliitikasse, mille terav konflikt debatile veidi vürtsi lisas.
Osalejate sooritused debatis olid sellegipoolest üllatavad. Parim argumenteerija selles debatis oli Jaak Madison (EKRE), kes suutis oma piiratud kõnelemisaja väga efektiivselt sisustada. Madisoni kõnelemise tempo oli teistega võrreldes märkimisväärselt kõrgem, mistõttu suutis ta kiirelt ja edukalt vastata moderaatorite küsimustele ja avada faktidele ning näidetele tuginedes probleemkohtade tausta. Lisaks kasutas ta mitmeid retoorilisi tööriistu, mis muutsid ta debatis meeldejäävaks. Debati lõpuosas Madisoni konstruktiivsus siiski langes, asendudes mõningase ironiseerimisega.
Yoko Alender (Reformierakond), keda olen harjunud nägema pigem kultuuriküsimustel sõna võtmas, oli julgeoleku-teemalises debatis enda erakonna esindajana üllatuslik valik. Sellest hoolimata jättis ta väga asjatundliku mulje. Peaministripartei esindajana tegeles Alender selles debatis valitsuse otsuste kaitsmise, oponentide väidete ümber lükkamise ja faktitäpsusele tähelepanu juhtimisega. Samas leidis ta ka aega, et teha vaatajale selgeks enda ning oma partei seisukohad, mille eest nad Euroopa parlamendis seista kavatsevad.
Rainer Saksa (Parempoolsed) ja Katri Raigi (SDE) esinemised tekitasid minus vaatajana kahetisi tundeid. Ehkki mõlemal oli säravaid momente, jätsid nende esinemised mõnes kohas veidi ka soovida. Saks demonstreeris oma laialdasi teadmisi ELi ja NATO toimimisest ning ta oli hästi kursis Euroopas oluliste küsimuste hetkeseisuga, tuues debatti konteksti ja reaalsuskontrolli. Samas seda, mida tema ja Parempoolsed Euroopa julgeoleku vallas ära teha tahavad või mil moel nende plaanid teiste erakondadega suhestuvad, vaataja teada ei saanudki. Raik jällegi alustas debatti tugevalt, olles läbivalt lahendustele ja ideedele orienteeritud ja tõi debatti päriselt Narva kui piirilinna elaniku perspektiivi, kuid sai debatis samas võrdlemisi vähe sõna, vastandus teistele võrdlemisi vähe ning hoidis oma sõnavõtud ühe teema kesksena – erinevalt mitmetest teistest debatil osalejatest.
Urmas Reinsalu (Isamaa) paistis debatil silma moderaatori küsimustest eduka kõrvale hiilimisega. Ta oli tulnud debatile oma jutupunktidega, mida ta väga põhimõttekindlalt esitas. Kas need punktid ka debatti sobitusid ja seda sisuliselt edasi arendasid, on teine asi. Kui debatt liikus sisepoliitikale, mõjus Reinsalu sõnavõttudes terava ja ründavana.
Janek Mäggi (Keskerakond) panus jäi kõige tagasihoidlikumaks. Sarnaselt Raikile sai ta vähe sõna ja tema kõlavamaks mõtteks jäi see, et sisepoliitilised küsimused trumpavad paratamatult välispoliitilised küsimused üle. Kuidas Keskerakond seda Euroopas parandama hakkaks, jäi ebaselgeks.
Suures plaanis oli see hariv ja kindlustandev debatt. Väitlejatele soovitaks olla edaspidi julgem ja selgem enda ning oma platvormi eristamisel. Soovitus moderaatoritele on järgmistes debattides võtta arutelu alla avatumaid küsimusi, mis võimaldavad erakondade esindajail võtta üksteisest paremini eristuvaid positsioone.