Kolm aastat mõttetalgutest: kas tulemuseta jututuba või kodanikuühiskonna ärgitaja?

Foto: Ants Liigus/Pärnu Postimees

Kuigi lõviosa Minu Eesti mõttetalgutel välja käidud ideedest pole kolm aastat hiljem paberilt kaugemale jõudnud, kinnitavad analüütikud, et talgute tõuketa jäänuks tänased kodanikuühiskonna väljaastumised sündimata.

1. mail 2009 peetud Minu Eesti mõttetalgud olid algusest peale vesi kriitikute veskile. Oodatud 100 000 osaleja asemel panid talgutel pead kokku umbes 12 000 inimest. Ideepanka kogunes küll 4830 ideed, kuid enamikuga neist polnud laiemal avalikkusel midagi peale hakata.

Näiteks otsisid osalejad vähemalt kümmekonnal juhul vastust küsimusele, kuidas neil õnnestuks stressivabamalt elada. Samal ajal, kui talgu nimega «Kes peaks koristama kolhoosiaegsed silorullid?» jäi ilma ühegi tulemuseta, võeti «Koeru käimla probleemi»-nimelise talgu tulemus kokku nelja sõnaga: «Ahti viib teema volikokku». Sagedasti kummitas talguid aga liialt filosoofiliselt püstitatud küsimus, millele oli raske konkreetseid lahendusi leida.

Analüüs on tänini tegemata

Talgute kommunikatsioonitoimkonna juht Anneli Ohvril selgitas, et mõttetalgutel ilmnesid kolme tasandi ideed. Esimeste puhul arutati mõne kogukonnas lahendamist vajava probleemi üle ja tehti see piltlikult öeldes kirveste ja labidatega juba järgmisel päeval teoks.

«Teine tasand olid need, mis vajasid pikemat läbimõtlemist ja hakkasid realiseeruma aasta jooksul. Kolmas oli see, kus otseselt ideed teoks ei saanud, aga selle tulemusena hakkasid inimesed koos käima ja sealt kasvasid hoopis kolmandad ideed välja,» leidis Ohvril.

Tema sõnul polnud mõttetalgute eesmärgiks mitte suurte asjade ärategemine, vaid paljude väikeste algatuste tekitamine, mida inimesed saaksid oma kogukonnas lihtsalt ära teha.

Kuidas asjad tegelikult läksid, pole aga teada. Kuigi talgute plaani järgi pidanuks Minu Eesti analüüsitoimkond koondama algatused suuremateks ideeperekondadeks, mille põhjal saaks järelmõttetalgutel juba konkreetsemaid tegevusi ellu viia, jäi järelanalüüs tegemata.

«Formaalselt niisugust võrgustikku, nagu esialgne plaan oli, minu arusaamist järgi ei tekkinud,» tunnistas talgute analüüsitoimkonna juht Ain Aaviksoo. «Küll aga moodustusid mõned teemaperekonnad ja sealt saadud ideed olid vähemalt osade teemade osas kasutuses.»

Aaviksoo pidas silmas talgute nimekamaid projekte nagu Õnnepank ja merenduse arengukava algatusgrupp. Neid projekte ühendab aga üks – varem küpsenud idee, tugevad initsiaatorid ning hea teadmistepagas selle osas, kuidas projektile rahalist tuge leida.

Postimehe palvel asjade käiku meenutanud toonased talgujuhid ütlesid, et kuigi pisemate paikade talgulistel võisid olla head mõtted, jäid nende käed idee rakendamisel pahatihti lühikeseks. Kui selgus, et omavalitsuse õhuke rahakott ideed ellu viia ei võimalda, lahtus ka initsiaatorite ettevõtlik vaim.

«Kindlasti ei ole potentsiaali maksimaalselt ära kasutatud,» hindas Aaviksoo. «Samas mina ei ütleks, et midagi oleks tehtud valesti. Praegu on aeg selliste algatustega kaugemale palju küpsem, kui ta oli kolm aastat tagasi. Võib-olla seda väärtust, mis toona loodi, hakatakse kasutama alles mingi aja pärast.»

Mõttetalgute pärlid

Kogemus näitab, et paljuski on Aaviksool õigus – projekte, millel õnnestus masuväsimus üle elada, saadab praegu edu.

Üks neist on Raasiku aktiivseid noori koondanud mõttetalgu, millest on nüüdseks välja kasvanud MTÜ Minu Eesti Noored. Enam kui 40 liikmega MTÜ lõi noorte teatritrupi, korraldab suveüritusi, annab välja noorteajalehte ning on vallavalitsuse koosolekute laua taga noorte eestkõnelejana arvestatav partner. «Meile tõepoolest osutusid mõttetalgud täiesti pöördeliseks sündmuseks,» nentis MTÜ eestvedaja Henri Reeder, kes korraldab kohalikke mõttetalguid nüüd igal aastal ja kasutab talgute meetodit koosolekutelgi.

«Talgutel oli ka selline kõlav eesmärk, et kasvatada või leida üles tuleviku liidreid. Seda analüüsi tegelikult oleks vaja teha – kui palju talgujuhtidest on täna ka aktiivselt midagi ette võtmas? Mu kõhutunne ütleb, et neid on,» ütles Aaviksoo.

Mõttetalgutelt on alguse saanud ka rahvaspordi edendamisega seotud Spordiaasta programm, muinastulede öö traditsioon, meeste tervisepäevad ning seitse kohaliku omavalitsusega suhtlemiseks mõeldud avalikku veebiteenust.

Vähemasti üks mõttetalgute idee on tänaseks saamas ka seaduseks. Märtsi lõpus saatis majandus- ja kommunikatsiooniministeerium kooskõlastusringile eelnõu, millega peab uute projekteeritavate maanteede juurde looma kergliiklusteed jalakäijatele ja jalgratturitele.

«Seadus võib olla üks ootus, aga kui hakata otsima mõttetalgute tulemust, siis just sellest, kas ilma sellise harjutuseta oleks realiseerunud ACTA-protestid või Pühajärve kooli algatus?» küsis Aaviksoo. «Ma julgen öelda, et Eestis on kujunenud kodanikuühiskond, inimesed grupeeruvad ja on valmis ise midagi muutma. Seda valmisolekut mõttetalgute projekt soodustas.»

Ühtlasi tähendab see, et aeg on küps uute mõttetalgute jaoks. Kolm aastat tagasi kogetust on õppida nii mõndagi.

Anneli Ohvril meenutas, et kahjuks langesid mõttetalgud valimiste aastale. «See tekitas paljudes inimestes kahtlust talgute siira põhjuse üle. Paljud arvasid, et me soovime parteid teha.»

Ain Aaviksoo sõnul ei tohiks talgutel välja käia lubadusi, mida on raske täita. Selleks, et ootused ja tegelikkus lahku ei läheks, tuleks järgmistel talgutel teha teemade eelvalik ja panna paika nende teostusvõimalused. Talgu eesmärk peaks olema paremini sihitud ja sõnastatud.