Kuigi auditis vaadeldud perioodil tegid mitmeid linnasiseseid kontrolle peamiselt Kohtla-Järve linnavalitsuse revidendid, harvem linnavolikogu revisjonikomisjon, toimusid need kontrollid pea eranditult linna hallatavates asutustes.
«On põhjendamatu, et linnavalitsus, kus on linnasüsteemi kõige suuremad hanked ja põhiosa kuludest, sealhulgas üle 60 protsendi majandamiskuludest, on jäänud sisekontrollist sisuliselt puutumata,» leiab riigikontrolli peakontrolör Ines Metsalu-Nurminen.
Hallatavate asutuste puhul on probleemiks see, et asutusi küll kontrollitakse, kuid linnajuhid ei ole kontrolli käigus tuvastatud vigu võtnud tõsiselt ja seetõttu korduvad samad vead.
Riigikontroll auditeeris Kohtla-Järve linna sisekontrollisüsteemi võrdluses kohalike omavalitsuste sisekontrollisüsteemi korraldamise soovitusliku juhendiga, mis koondab tunnustatud arusaamu omavalitsuse sisekontrollisüsteemist. Juhendiga võrreldes on Kohtla-Järvel probleeme eelkõige kontrollisüsteemi põhielementidega – riskide hindamisega, tegevuste läbipaistvusega ja nende kontrolliga.
Riigikontrolli hinnangul Kohtla-Järvel riskide hindamine sisuliselt puudub, selleta ei ole aga sisekontrollisüsteemi läbimõeldud arendamine võimalik. Süsteemi toimimist ei ole Kohtla-Järvel omal käel analüüsitud, mistõttu ei ole linnajuhtidel tervikvaadet selle puudujääkide kohta.
Riigikontroll leiab, et korruptsiooniriskide maandamiseks kehtestatud reeglistik on Kohtla-Järvel juhendiga võrreldes puudulik. Näiteks ei ole linna sisekordades reegleid, mis täpsustavad, kuidas vältida huvide konflikti korral otsuse või toimingu delegeerimist alluvale või vältida olukorda, kus töötaja täidab üksinda mõnda olulist ülesannet, tema tegevust ei kontrollita ega määrata ka asendajat, sest ta puhkab harva.
Riigikontrolli hinnangul on vähene konkurents linnavaratehingute puhul riskikoht. Auditeeritud perioodi suurimal hankel (12,5 miljonit eurot) ja suurimal linnavara müügil (0,6 miljonit eurot) saadi mõlemal juhul vaid üks pakkumus. Riigikontroll ei hinnanud tehingute õiguspärasust, kuid vaadates hanketingimusi ja teisi asjaolusid, tekib võrdluses teiste omavalitsuste praktikaga küsimus, kas konkurentsi ärakasutamiseks on Kohtla-Järve linnas tehtud kõik vajalik.