EUROSAADIK ⟩ Ansip: mulle tundub, et volinikutöö on tervislikum

Roheväidete debalit. Foto: Mathieu Cugnot / Euroopa Parlament

Üks kord saab siiber sellest pendeldamisest, ütleb ainsa Eesti eurosaadikuna tagasi kandideerimisest loobunud Andrus Ansip (Reformierakond / Uuenev Euroopa).

Tema sõnul europarlamendi reeglid lausa nõuavad, et saadik iganädalaselt koju lendaks. Neil, kes on end Brüsselisse elama seadnud ja samal ajal ka päevaraha kasseerinud, on ka pahandusi tekkinud.

«Volinikuna ma jõudsin Eestisse kord pooleteise kuu jooksul või üle kahe kuu,» meenutab Ansip. «Volinik elab Brüsselis ja käib lähetusteks ja vahel sattub ka Eestisse. Parlamendi liige elab oma koduriigis ja käib töönädala sees tööl kas Brüsselis või Strasbourgis.»

«Mulle tundub, et tervislikum oli volinikuamet,» arvab Ansip. «Nädalavahetuseti oled sa paikne, üldiselt Brüsselis. Sinu käigud on kõik töised ja töönädala sees, need ei ole kunagi nädalavahetustel. Ja siis sa saad olla Brüsselis. Sul on puhkepäevad.»

«Minul oli see komme, et reede õhtuks pidid kõik järgmise nädala materjalid ette valmistatud olema ja siis ma lugesin neid nädalavahetustel,» lisab ta. «Siis oli hea rahulik tunne nädalat alustada. Kui sul on mingi tõsisem asi, tähendab see sada lehekülge materjale – tühja sa seda siis vahetult enne sündmust jõuad läbi lugeda.»

IMCO esindajana väätiste digimärgistamise triloogil. Foto: Emilie Gomez / Euroopa Parlament

Kui küsida, kui suur oli Ansipi šokk, kui ta pärast järjest linnapea, ministri, peaministri ja voliniku kohta täitevvõimu juurest Euroopa Parlamenti sattus, väidab ta: «Ei, šokki mul küll ei olnud.»

Ansip meenutab, et üheksa aastat peaminister ja enne seda ka majandusminister olles käis ta üpris sageli Riigikogus, mis tähendab, et sealne elu ei saanud talle kuidagi võõraks jääda. «Riigikogus mind häiris, et saal oli tühi. Sa lähed, räägid, sul on kolm-neli inimest saalis,» «Aga rõdul on kooliõpilased, pensionärid, vaatavad – mis mulje sellest riigikogust jääb, kui sul on ainult neli inimest saalis?»

«Kui ma peaministriametist tagasi astusin, läksin riigikokku ja üritasin kogu aeg saalis olla,» meenutab Ansip. Seal saalis ta siis muudkui oli platsis, võttis sõna, pidas kõnet.

«Konkurss suur ei olnud,» tõdeb ta. See tähendas, et kuigi Ansip maitses riigikogulase leiba vaid kaks kuud, jõudis ta sõnavõttude arvult kiirelt Eesti parlamendisaadikute esiviiekümnesse – kuigi ülejäänud olid oma kõnevoore seal pidada saanud juba kolm aastat, alates koosseisu algusest.

«Kusjuures, nende kahe kuu jooksul, mis ma seal olin, olin ma kõige aktiivsem sõnavõtja,» lisab ta.

Ansip arvab, et rahvas peab teadma, kuidas otsused sünnivad: «Jah, põhiline töö käib komisjonis, aga parlamentaarne debatt puudub – see päris õige ei ole.»

Võidurõõmsalt meenutab Ansip, et lisaks Riigikogus aktiivselt saalis tegutsemisele tegi ta samal ajal ka eurovalimiste kampaaniat ja oli edukas selleski. See tähendas, et sai ka 2014. aastal sissejuhatuseks europarlamenti enne kui Euroopa Komisjoni volinikuks ja asepresidendiks.

Töö europarlamendis

• Andrus Ansip on siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni (IMCO) aseesimees ja Üleaafrikalise Parlamendiga suhtlemise delegatsiooni liige.
• Asendusliige on ta Tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjonis (ITRE) ning Iisraeliga suhtlemise ja Vahemere Liidu parlamentaarse assamblee delegatsioonide liige.
• Ta on ühe raporti raportöör ja kahe variraportöör.

Ta ütleb, et võttis oma esimest lühikest aega europarlamendis uudishimuga, sest tahtis teada, kuidas süsteem töötab. «Peaministrina olin käinud ülemkogudel ja majandus- ja kommunikatsiooniministrina sain poole aasta jooksul päris mitmes [ELi ministrite] nõukogus käia. Euroopa Parlamendi kogemus mul puudus,» märgib ta.

Kuigi europarlamendi suur saal ei ole ka enamasti saadikuid täis, on kõneajad seal kuum kaup. Neid jaotatakse vastavalt fraktsioonide suurusele. 2014. aastal liberaale ühendanud ALDE grupp väga suur ei olnud, sestap sai Ansipil jaopärast antav kõneaeg varsti otsa. Ta aga ei heitunud – kasutas ka veel nn sinise kaardi küsimusi ja ka pilgupüüdmist ehk seda varianti, kus debati lõpus sõna saamiseks tuleb lihtsalt ihust hingest püüda arutelu juhi tähelepanu ja veenda teda endale sõna andma.

See tähendas, et ta jõudis sõnavõttude sageduselt oma lühikese esimese eurosaadikuaja jooksul seitsmendale kohale. «Kuus olid veel aktiivsemad kui mina!»

«Siin ei ole võimalik sul kogu aeg saalis olla, sest samal ajal plenaaristungiga toimuvad igasugused muud koosolekud, sealhulgas grupi- ja komisjonide koosolekud. Keegi ei üritagi planeerida aega nii, et kogu see aeg jääks plenaaril olemiseks,» nendib Ansip samas.

Vaid hääletamiste ajaks alternatiivseid üritusi ei panda. «No hääletamiselt puudumine on ju poliitikule suur patt, sest sinu häälega arvestatakse. Aga seal on ka rahaline stiimul: kui sa pooltel hääletustel ei osale, kaotad sa poole päevarahast, isegi kui oled Strasbourgis kohal,» muigab Ansip. «Vat seda pattu küll poliitikud oma hingele võtta ei saa!»

Andrus Ansip ja tema mantli pärinud Kadri Simson europarlamendi Strasbourgi plenaarsaalis. Foto: Frederic MARVAUX / Euroopa Parlament

2014. aastal õnnestus Ansipil eurosaadiku eluga innukalt tutvuda vaid paar kuud. Siis nimetas Eesti valitsus ta volinikukandidaadiks, mispeale Brüsselis hakati rääkima huvide konfliktist – paljud ei pidanud paslikuks, et peagi Euroopa Komisjoni pääsemiseks europarlamendi kuulamisele tulev inimene samal ajal ka veel saadikuna seal ringi luusib.

«Aga mida ma teada sain? Sain teada, kuidas süsteem toimib. Sain ka teada, et esmaspäeva hilisõhtul on täiesti mõttetu oodata oma kõnejärjekorda, et oma minutiline sõnavõtt täiesti tühjale saalile ära teha,» märgib ta.

Ansip avastas, et neid sõnavõtte tegevad inimesed enamasti filmivad oma jutu ise üles ja edastavad eraldi kodusele valijale. Mõnikord kutsuvad ka fraktsioonikaaslased selleks hetkeks selja taha istuma, et nood saalis olevate rahvahordide mulje jätaksid.

«Minul volinikuna õnnestus ainult ühel korral esineda täissaalile. See oli vahetult enne hääletust, enne kella 12. Mina vastasin ühele kiuslikule küsimusele. See puudutas toonast iPhone5 konflikti Ameerika Ühendriikides, kus nõuti Apple’ilt, et ta avaks selle telefoni ja nemad ütlesid, et see pole võimalik, sest neil puuduvad tagauksed. Ka Euroopas mitmed siseministrid ja riigid nõudsid, et krüpteeritud süsteemidele tuleb teha jõustruktuuridele tagauksed,» alustab ta.

«Mina sõdisin sellele kangesti vastu,» jätkab Ansip. «Kui ma sellele vastasin, siis ajakavast ei peetud kinni, see oli üle läinud. Kell oli 12 saanud, rahvas tuli juba hääletama, aga – ennäe – [Euroopa Komisjoni] asepresident vastab küsimustele. Ja siis iga mu lauset saatis aplaus. Sellist menu sain ma ainult üks kord nautida!»

«Enamasti sa ikkagi räägid kell 10 või 11 õhtul ja saal on tühi,» nendib ta.

Ansipi sõnul sellega harjub. «Loodad, et tuhanded – mitte ainult parlamendi liikmed, vaid ka muud tegelased jälgivad kusagil ekraanide taga, mis toimub,» muigab ta uuesti ja täpsustab, et tegelikult ei jälgi seda ka ekraanide taga keegi.

Ansipi hinnangul on kirjalikud küsimused märksa efektiivsemad. «Sealt leiavad Politico, Euractiv ja kes iganes sinu seisukohad kiiresti üles. Keegi ei viitsi esmaspäeva õhtul vastu teisipäeva vaadata, kes ekraanil midagi tarka ütleb,» tõdeb ta.

Roheväidete pressikonverentsil. Foto: Philippe Stirnweiss / Euroopa Parlament

Sarnaselt mitmele teisele eestlasest kolleegile Ansip pelgalt raportite arvu järgi eurosaadiku töökuse hindamist heaks mõtteks ei pea.

Näiteks ELi audiitoraruannete kinnitamisel leidub pinutäis asutusi ja institutsioone, kelle kohta tuleb siis ka europarlamendil vastav raport välja anda.

«Euroopa Parlamendi liikme eneseteostus on suuresti tema enda valida. Ja mõni vaatabki, et saaks niisuguseid raporteid teemadel, mis ei teda absoluutselt ei huvita ja mida keegi teine ka ei taha, aga ta saab justkui mingeid punkte kuhugi tabelisse teenida. Mis sellest järgi jääb? Kas ta tunneb, et ta on midagi ära teinud? Ma ei tea, sahmerdad siin-seal, aga lõpuks järgi ei jää midagi,» arvab Ansip.

«Teine võimalus on tegeleda teemadega, mis sulle midagi pakuvad, kus sul on kirg ja millel on ka suur ühiskondlik kaal,» jätkab ta.

«Ja mõni valib selle, et ta ei tee üldse midagi, aga teeb endale mugava äraolemise. Inimesi on igasuguseid,» nendib ta.

IMCO esindajana väetiste märgistamise triloogil. Foto: Emilie Gomez / Euroopa Parlament

KOLLEEGI ARVAMUS

Ivars Ijabs Foto: ERIC VIDAL / Euroopa Parlament

Järgmise Euroopa Parlamendi Uueneva Euroopa fraktsioon saab Andrus Ansipist puudust tundma, eriti tema teadmiste tõttu digiteemades ja eriti baltlaste seas, on Läti eurosaadik ja politoloog Ivars Ijabs veendunud.

«Tal oli ka kõrgeim profiil – ta on endine Euroopa Komisjoni asepresident ja endine peaminister ning temast peetakse väga lugu,» räägib Ijabs.

Lätlase sõnul on ta nii oma praeguses rollis kui politoloogina näinud väga erinevaid poliitikuid – selles valguses iseloomustaks ta Ansipit kui väga demokraatlikku isiksust, võib-olla isegi üht kõige demokraatlikumat

Eriti tunnustab Ijabs Ansipi tööd digitaalse ühisturu teemadega: «Ta on väga liberaalne inimene, tema mõte on pidevalt olnud, et me ei tohiks digisfääri üle reguleerida, mis on väga mõistlik mõte, sest europarlamendil ja Euroopa institutsioonidel on ajuti kinnismõte kõige reguleerimisega.»