INIMESTEST AEGAMÖÖDA ⟩ Katrin. Nukker pagar ja teised tundelood

Hakkasin end teadlikult panema ebamugavatesse, ebaturvalistesse olukordadesse, et õppida nähtavale tulema, nähtav olema, ütleb Katrin Hallik. Foto: Vahur Laiapea

Katrin ei ole minu terapeut. Ta on minu sõber. Sõbrast on raskem kirjutada kui võõrast inimesest.

Kiusamine. Kust see tuleb? Miks üht last kiusatakse, teist mitte? Kiusamine saab siis võimalikuks, kui laps kohtleb ennast ise halvasti, kui ei oska ennast kaitsta, ütleb Katrin. Kui – Soome terapeudi Tommy Hellsteni sõnu kasutades – elus ja elutoas on jõehobu, kelle käitumine on ettearvamatu. Keda tuleb kogu aeg karta ja silmanurgast jälgida. Kui inimesel, inimlapsel on trauma, mis isoleerib ta iseendast, killustab tema isiksuse tükkideks, kellest igaüks omal kombel ellu püüab jääda. Inimese elujõud ei kulu siis mitte elamise, vaid enda tükkide koos ja elus hoidmise peale. Surnud ring, millest väljumiseks seesama trauma jõudu ei jäta.

See ei ole üksikute, vaid paljude inimeste teema. Kõige suurem trauma on üksindus, ütleb Katrin. Ja mitte üksikute üksindus, vaid paljude, lisan mõttes.