Saatuseaasta 1944 ⟩ Jüri Uluots hakkab täitma presidendi kohuseid

Jüri Uluots riigikogu istungi avamisel oktoobris 1938. Foto: Rahvusarhiiv

Aprillis 1944 jätkus Teise maailmasõja rinnetel punaväe pealetung. Kuu alguses sisenes see Rumeeniasse, edasi vallutas tagasi Odessa ja kuu lõpuks peaaegu kogu Ukraina. Jätkusid liitlaste pommirünnakud Saksamaa, Prantsusmaa ja Belgia linnadele. Väidetavalt heideti kuu jooksul alla kokku üle 81 000 tonni pomme.

Lugu ilmub Eesti Mälu Instituudi ja Postimehe koostööprojekti «Saatuseaasta 1944» raames.

Eesti piiril hakkasid soikuma Punaarmee Leningradi rinde vägede katsed Narva rindel Saksa armeegrupi Nord positsioonidest läbi murda. Sakslased omakorda üritasid vastupealetungidega likvideerida Narvast edelas üle jõe tunginud punavägede Auvere platsdarmi, mis aga mõlema poole rasketele kaotustele vaatamata ei õnnestunud.

Aprilli lõpuks lahingud Narva rindel vaibusid ja kuni juulini jätkus positsioonisõda. Peipsist lõunas olid Punaarmee 3. Balti rinde väed pidama jäänud Pihkva taha.

Narva all olid mõlemal pool rindejoont vastamisi ka võõrastes mundrites eestlastega mehitatud üksused. Punaarmee eestlased suunati kuu lõpus rinde lähitagalasse kindlustusi rajama.

Narva jõe taga, Raja, Piiri ja Narva vallas alustas tegevust Eesti NSV julgeoleku rahvakomissariaat.

Raudristi Rüütliristiga autasustatud unterschartführer Harald Nugiseks Türi haiglas 20. aprillil 1944. Foto: Kaader Saksa Kinokroonikast/Rahvusarhiiv

Eestis ilmunud ajalehtedes seati eeskujuks Saksa Raudristi Rüütliristi kavaleri pataljoniülemat Alfons Rebast. 20. aprillil anti Rüütlirist teisele eestlasele, sõjaväehaiglas olnud allohvitserile Harald Nugiseksile. 22-aastane vaikne ja tagasihoidlik Järvamaa nooruk oli astunud vabatahtlikult Saksa armeesse, kuna 1941. aastal olid sovetid põlema pannud tema kodutalu.

Lohutuseks marmelaadi

Argielu oli muutunud aga üsna raskeks. Pärast märtsipommitamist lahkus osa elanikest Tallinnast. Tuju pidi tõstma lihavõttepühadeks lubatud viina, suhkru ja marmelaadi väljaandmise luba. Rindemeestele ja haavatutele koguti pühadeks tervituspakikesi maiustuste, paberosside ja tarbeesemetega. Uue asjana hakkas levima kerjamine.

Soome sõdurid Boforsi relvaga 1944. aasta aprillis Nokia all. Foto: Soome Kaitsevägi

Soomlased ei võtnud vastu Moskva vaherahupakkumist ja marssal Mannerheim olla sakslastele kinnitanud, et Soome sõdib kaasa niikaua, kuni sakslased Narvat hoida suudavad. Sakslased omakorda kinnitasid aprillis Eestit külastanud Soome sõjaväelastele tahet Narvat hoida, et olla toeks Soomele, tagada tegutsemisvabadus Läänemerel ja väe varustamine Eesti põlevkivitööstuse toodanguga.

Eesti iseseisvusliikumine tegutses endiselt põranda all. Märtsi lõpuks olid valminud ja läände edastatud Eesti Vabariigi Rahvuskomitee (EVR) põhiseisukohad. Nende kohaselt oli «suurim oht, mis eesti rahvast praegu ähvardab, uue bolševistliku okupatsiooni võimalus, mille all eesti rahvas lühima aja jooksul nüüd paratamatult hävineks».

Seetõttu oldi sunnitud toetama Saksa armee võitlust Eesti piiridel. Samas ei tunnistatud mingisugust maailmavaatelist ega poliitilist liitu või koostööd natsidega. Rõhutati hõimusuhetel põhinevaid relvavendlikke suhteid Soomega ja sealt loodeti abi.

Argielu oli muutunud üsna raskeks. Pärast märtsipommitamist lahkus osa elanikest Tallinnast. Surnuvanker purustatud Pärnu maanteel 14. märtsil 1944. Foto: Lui Kriisa/Rahvusarhiiv

Eestlaste Soome pagemise jätkumine oli sakslastele endiselt probleem ja mõru pill suhetes soomlastega. 5. aprillil avaldati määrus igasuguse liiklemise keelamiseks Eesti rannikuvetes. Aprillis peeti esimene kohtuprotsess põgenike ülevedajate üle.

Lisaks Soomele organiseerus eestlaskond Rootsis, kus märtsi lõpus moodustati pagulaste huve kaitsnud Eesti Komitee, mille juhatuse etteotsa sai EVR välisliige, endine riigikogu esimees Rudolf Penno.

Rudolf Penno foto Nõukogude võimu uurimistoimikus 1940. aastast. Mingi ime läbi lasti endine riigikogu esimees vabaks, ta emigreerus Rootsi ja valiti seal Eesti Vabariigi Rahvuskomitee välisliikmena pagulaste huve kaitsnud Eesti Komitee juhiks. Foto: Rahvusarhiiv

Uluots võtab üle

Märtsis olid tungivamaks muutunud meie välisdelegatsiooni liikmete palved vormistada Eestis vabariigi presidendi ja valitsuse järjepidevus. See oli nüüd eriti aktuaalne välispoliitilise tegevuse jätkamise, kontinuiteedi alalhoidmise ja rahva ühtse juhtimise tarvis.

Olulisimaks sündmuseks iseseisvusliikumise arengus aprillis võibki pidada 20. aprillil vastu võetud valimiskogu otsuseid.

Küsimus oli eelkõige presidendis kui kõrgema võimu kandjas, sest Eesti seaduste järgi tuli juhul, kui presidendi ametikoht on vabanenud, valida uus president, või kui ta on takistatud ametikohuseid täitma, valida presidendi asetäitja. Venemaal vangipõlves olnud president Konstantin Pätsi saatus ei olnud kodumaal teada.

Põhiseaduse alusel pidi valimiskogu koosnema peaministrist, sõjavägede (ülem)juhatajast ning Riigivolikogu, Riiginõukogu ja Riigikohtu esimehest. Neid ametikohti loeti täitma vastavalt Jüri Uluots, Johan Holberg, Otto Pukk, Alfred Maurer ja Mihkel Klaassen.

Valimiskogu konstateeris, et NSV Liidu ega Saksa okupatsiooni tõttu ei ole muutunud Eesti Vabariigi kui suveräänse riigi juriidiline staatus, vaid need on loonud ainult olukorra, kus Eesti riigiorganite töö on peatatud.

Vabariigi presidendi küsimuses asuti seisukohale, et kuigi ametisoleva presidendi tegevus on takistatud, ei ole otstarbekas valida uut presidenti ega tema asetäitjat, kuna põhiseaduse järgi täidab sellisel juhul presidendi ülesandeid peaminister. Valimiskogu otsustas, et presidendi kohuste täitmine on üle läinud Jüri Uluotsale kui viimasele okupatsioonieelsele peaministrile.

Valimiskogu tegevus toimus nii salaja, et võis teada olla ainult allakirjutanutele endile. Alles 1950. aastate alguses avaldas Alfred Maurer, et presidendi kohusetäitjaks muutunud Uluots oli juba 21. aprillil 1944 nimetanud tema peaministri asetäitjaks – st valitsusjuhiks Maureri ning valitsusjuhi asetäitjaks Otto Tiefi.

Nii saab väita, et valimiskogu pani aluse okupatsioonideaegse Eesti Vabariigi presidendi ja valitsuse tegevusele, mis jätkus eksiilis.

Pitka naaseb

Valimiskoguga samal päeval korraldas NSDAP kohalik juhatus Tallinnas füüreri sünnipäeva tähistamise. Kindralkomissar Litzmann kõneles seal vabade rahvaste õnnelikust tulevikust uues Euroopas, kuid juba samal ööl algasid üle kogu maa laialdased poliitilised arreteerimised. Esimese ööga olevat vahistatud umbes 150 inimest, peamiselt iseseisvusliikumise seast, edaspidi vahistamised jätkusid.

Tallinna Toidukaubastu kauplus nr 5 kaunistas Adolf Hitleri 1942. aasta sünnipäevaks vaateakna Suur-Karja 19. Foto: Eerik Laid/ERM

Teiste hulgas võttis Saksa julgeolekupolitsei kinni Rahvuskomitee juhtfiguuri Ernst Kulli. Vahistamisi põhjendati Inglise ja Vene spioonivõrgustiku likvideerimisega Baltimaades, kuid suurem osa vahistatuid lasti pärast ülekuulamist vabaks.

Pärast seda oli EVR mai lõpuni varjusurmas, vabadusse jäänud varjusid. Kuigi arreteeritute arvuks on pakutud ka üle 600, jääb see tõenäoliselt alla 200.

Admiral Johan Pitka Utria dessandi mälestustahvli avamisel 1939. aastal. Foto: Rahvusarhiiv

Avalikkusele teatati, et 22. aprillil saabus Soomest tagasi admiral Johan Pitka, et «praegusel raskel ajal oma jõudu kodumaa teenistusse anda». Vabadussõja kangelane, erukontradmiral Pitka oli nüüd juba 72-aastane. Aega viitmata korraldas talle vastuvõtu Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe.

Pitka kordas sõnumit, et «kommunistidelt pole eesti rahval muud oodata kui täielikku hävingut». Ta kutsus Eestist lahkunuid üles siia tagasi tulema. Ilmselgelt pidi selleks innustama tema enda eeskuju.

Pitka tagasitulek oli Eestis esialgu paljudele üllatuseks ja hämminguks. Kõige agaramalt tõttasid seda ära kasutama okupatsioonivõimud. Pitka tagasitulekut on aga seletatud sellega, et ta lootis siin sakslased üle kavaldada ja moodustada iseseisvuse huvides tegutseva sissiüksuse.

Aga kevad «murdis sisse uksest ja aknast». Ja ühes Harjumaa külas lebasid hällis märtsipommitamise aegu ilmale tulnud kaksikud, kellest üks oli minu ema.