Teeneka naisarsti röövmõrv jääbki lahenduseta

Maja Tallinna kesklinnas Kaupmehe tänaval, kus 2010. aastal tapeti oma korteris 79-aastane uroloog Flora Burovaja. Foto: Raigo Pajula

Kas uroloog Flora Burovaja tapmine jääbki lahenduseta? See küsimus ripub õhus pärast seda, kui riigikohus mõistis õigeks arsti tapmises kahes madalamas kohtuastmes süüdi mõistetud ehitusmehe Aleksandri.

Oli 2010. aasta palav suvi. Tallinna kesklinnas Kaupmehe tänaval askeldas esmaspäeval päevasel ajal esimese korruse korteri raudukse taga Lukuabi töömees. Ukse taga oodanud seltskond oli mures korteris elanud 79-aastase doktor Flora Burovaja pärast.

Vaatamata kõrgele vanusele endiselt kahes meditsiiniasutuses – Fertilitases ja Medisfääris – töötanud kohusetundlik naine ei ilmunud hommikul tööle.

Kui ka tema mobiiltelefon ei vastanud, sattus Burovaja ülemus ärevusse ja üksi elanud naise koduukse avamiseks kutsuti töömees.

Leiti sõrmejälg

Lähemaid omakseid Burovajal Eestis polnud. Tema poeg elab 1991. aastast Iisraelis, sealsamas veedab vanaduspõlve ka üks naise kahest õest. Burovaja teine õde elab Kanadas ja krapsakas vanadaam plaanis talle suve lõpus külla minna, et siis koos Kuubale puhkama lennata.

Ent see reis jäi ära. Raud­ukse avanedes leiti kolmetoalise korteri põrandalt hommikumantlis ja siniste plätudega Burovaja peahaavadega laip. Tapja oli teda rünnanud selja tagant ja naist tömbi esemega mitu korda pähe löönud. Ning seejärel padjaga surnuks lämmatanud.

Naise kaelas polnud enam kahte, umbes 900 eurot väärt kuldketti. Tuttavad kinnitasid, et ohver kandis neid kogu aeg. Jämedamat, Taaveti tähega ketti ei saanud naine ainuüksi seetõttu kaelast võtta, et selle lukk oli rikkis.

Kuriteokohta uurinud kriminalistid leidsid eest segamini keeratud korteri, ilmselgelt oli mõrtsukas midagi otsinud. Naise voodis lebasid laialipaisatuna vähemväärtuslikud ehted. Need, nagu ka kaks odavamat mobiiltelefoni Nokia ja LG, tapjat ei huvitanud.

Kappide sisu uurinud mõrvar oli jätnud vaatamata ühte lillevaasi. Sealt leiti kokku 6200 eurot sularaha, enamasti 500-, 200- ja 100-eurostes kupüürides.

Politsei kuulas üle naise lähimad sõbrannad. Nood kirjeldasid tapetut sõbraliku ja usaldava inimesena. Näiteks pikemale reisile sõites viis ta raha ja väärisasjad naabrite juurde hoiule.

Raha Burovajal jätkus. Nii laenas ta seda heatahtlikult oma tuttavatele. Samuti nõudis ta sõbrannadega kohvikus käies, et maksab arve ise. Muid tuttavaid peale eakaaslaste ei paistnud naisel olevat.

Seetõttu pidi politsei otsima teisi niite. Näiteks huvitas uurijaid Burovajal hiljuti kodus kaabliprobleemi lahendamas käinud Elioni mehhaanik, kes sõbrannade kinnitusel naisele kuidagi ei meeldinud. Teine kandidaat oli naise ühe sõbranna poeg.

Kahtlusaluste nimekirjas olid veel mõni aasta varem Burovaja korteris sanitaarremondi teinud kolm ehitusmeest. Umbes kuu aega pärast kuritegu kerkiski üks neist otsustavalt esile – keskharidusega ja kindla töökohata Aleksandr (sünd 1974).

Aleksandr oli kahe lapse isa ja neli korda väärteokorras karistatud. Politsei andmebaasis oli seoses peretüliga registreeritud kolm väljakutset tema koju Tondile. Ühel korral oli mees vihahoos isegi noa haaranud.

Selgus, et kriminalistid olid leidnud korterist ühelt ukselt tema vasaku pöidla jälje ja hindasid selle värskeks sõrmejäljeks. Aleksandri naise vend rääkis ülekuulamisel õemehest kõike muud kui head. Ta ütles ausalt, et suhtleb mehega vaid seetõttu, et viimane on tema õemees. Ent tapjaks polevat temas ainest, arvas mees. «Ta on argpüks, kes ei suudaks kedagi tappa,» ütles ta.

Kriminalistidel tekkis küll üks raskus – politsei lasi Aleksandri DNAga võrrelda umbes pooltsadat mõrvapaigalt võetud DNA-analüüsi, näiteks verist kummikinnast. Ekspertiisideks kulus uurimise mõistes hiigelsumma – 12 366 eurot. Tulemus oli aga soovitule risti vastupidine – ükski neist ei kinnitanud Aleksandri DNA profiili olemasolu mõrvapaigal.

Teiste kahtlusaluste puudumisel otsustati Aleksandr tapmises kahtlustatavana 7. septembril siiski kinni pidada. Esimesel ülekuulamisel rääkis mees, kuidas ta mõrvatud naise korteris aastaid tagasi kuus kuud sanitaarremonti tegi ja selle eest mustalt 5000 krooni sai. Esialgu oli see kõik.

Kaks nädalat hiljem, 22. septembril asjalood aga muutusid. Aleksandr rääkis, kuidas ta naine mõrvapäeva hommikul tööle läks ja ta kodus üksi aega veetes kaks liitrit viina ära jõi. Seejärel astus ta trammile, väljus Kosmose kino juures ja kõndis Kaupmehe tänavale.

Sinna viinud Aleksandri rahahäda. Mees rääkis, kuidas ta juba kunagise remondi ajal oli heatahtlikult Flora Burovajalt laenanud 200 krooni ja selle tagasi maksnud. Nüüd soovis ta tuhandet krooni.

Kaupmehe tänava maja ette jõudes valis Aleksandr fonolukul Burovaja korterinumbri ja teatas naisele, et on mõne aasta eest korteris remonti teinud töömees. Burovaja lasi Aleksandri sisse.

Korteris istunud nad maha. Aleksandr mäletas, kuidas naine oli rahulolematu kunagise remondi kvaliteediga. Seepeale tõusnud tema püsti ja käinud närviliselt mitu korda edasi-tagasi. Näinud toa nurgas seisvat puidust prussi, haaras ta selle ja lõi naist ette hoiatamata mitu korda pähe.

Materiaalset kasu polevat Aleksandr veretööst saanud. Mees rääkis, kuidas ta naise rahakotist krediitkaardi võttis, kuid et ta ei teadnud PIN-koodi, viskas selle hiljem minema. Pärast veretööd sõitis ta Vabaduse platsilt trammiga tagasi koju.

Kõike seda näitas Aleksandr detailselt ka videokaamera ees. Uurimistoimingu juures viibis riigi määratud kaitsja, varem ise mõrvauurijana töötanud Argo Küünemäe. Etteruttavalt – Küünemäe vaidlustas hiljem kohtus kõik need toimingud.

Kuid toona rääkis Aleksandr, kuidas ta raske joobe tõttu veretöö järgsel hommikul tapmist algul meenutada ei suutnud ja kuidas see talle aegamööda meenus. Politseisse ei soovinud ta minna, sest vahistamine rikkunuks ka poja kooliaasta alguse.

Väitis mõjutamist

Ent see ülestunnistus oli vaid üks võimalikest tõenditest.

Uurijad üritasid mehe seotust kuriteoga tõendada ka mobiiltelefoni positsioneerimisega. Paraku näitasid Tele2 tugijaamade andmed, et Aleksandri telefon oli mõrvapäeval vaid Tondi piirkonnas. Kahtlustatav ise rääkis, et sel päeval kasutas tema kõnekaarti ka tema poeg.

Kui uurimismaterjalid kohtusse jõudsid, pöördus kõik aga otsekui pea peale. Aleksandr kirjeldas kohtus, et ta andis algse ülestunnistuse politseinike psühholoogilise surve ja kerge vägivaldse mõjutamise tõttu. Kuriteo jätkuva eitamise korral lubatud ta vanglas viia kambrisse, kus teised kinnipeetavad teda peksma ja mõnitama hakkavad.

Selle tõestuseks tõi kaitsja kohtusse andmed, mis näitavad, kuidas vanglas olid 2011. aasta kevadel kaitsja teadmata külastanud Aleksandrit kaks Põhja prefektuuri kriminaaljälituse ametnikku. Neist üks on Arvi Laide – endine Ämari vangla julgeolekujuht, kes tunneb vanglate siseelu.

Aleksandr rääkis, et ajal mil teised politseinikud teda ähvardasid, mängis Laide nii-öelda head politseinikku. Laide olevat talle kevadise vanglakülastuse ajal veel kord kinnitanud, et kui mees oma sügisesi ütlusi muudab, saab tema olukord vanglas väga halb olema.

See polnud veel kõik. Aleksandr rääkis ka prokurör Natalja Vesterist, kes lubanud talle vabatahtliku ülestunnistuse eest küsida vaid kaheksa ja poole aastase vangistuse. Kui Aleksandr olevat teatanud, et ei oska tapatööst lähemalt rääkida, soovitanud prokurör piirduda üldise kirjeldusega.

Süüdistatava naine väitis kohtus, et kui tema mõrvapäeva õhtul töölt naasis, oli mees kodus ja täiesti kaine. Harju maakohus pidas nii seda kui ka Aleksandri väiteid psühholoogilisest mõjutamisest ennastõigustavaks.

Hoopis sisulisemaks pidas kohus tunnistajaks kutsutud kriminalistikaeksperdi juttu, kes oli ukselt võtnud saatusliku sõrmejäljefragmendi. Pikaajalisele praktikale viidates rääkis ekspert detailselt, miks ta seda värskeks jäljeks pidas. Kleepkile ja spetsiaalse pulbri abil tulevat välja vaid värsked sõrmejäljed – need säilivat kuni kuu aega.

Harju maakohus jäi süüdistuse versiooni uskuma ja 2011. aasta 6. aprillil mõisteti Aleksandrile üheksa ja poole aastane vangistus. Samale seisukohale jäi hiljem Tallinna ringkonnakohus.

Viimaseks õlekõrreks oli riigikohus, kuhu advokaat Küünemäe kirjutas, et Aleksandri kuriteokohal antud ütlused veretöö kohta on vastuolus surnukeha ekspertiisiakti ja sündmuskoha vaatlusprotokolliga. Näiteks ei maininud mees ülekuulamisel kordagi naise lämmatamist.

Mehe sõrmejälg võis advokaadi väitel mõrvapaigale sattuda varasema remondi käigus. Küünemäe pidas ebausaldusväärseks meetodit, millele kohtus tunnistajana esinenud ekspert toetus hinnangu andmisel, et sõrmejälg oli värske. Nimelt olevat ekspert kohtus esitlenud üle 25 aasta tagasi NSV Liidus välja antud venekeelset kriminalistika käsiraamatut.

Et kõik kaheldavad asjaolud tuleb lugeda süüdistatava kasuks, jäi riigikohus sedakorda kaitsja poolele. Kuna Aleksandri vastu oleval ainsal tõendil – sõrmejälg – oli vaid kaudne seos võimaliku mõrvaga ja selle vanust ei olnud tuvastatud nõutavas korras, mõistiski riigikohus Aleksandri naistepäeval täies ulatuses õigeks.

Formaalselt on elupõlise uroloogi tapmine seega lahendamata. Politseil ja prokuratuuril pole kavas Burovaja tapmise asjas menetlust uuendada, sest juba on läbi viidud põhjalik uurimine, kus kontrolliti kõikvõimalikke versioone ja kümneid potentsiaalseid kahtlusaluseid.

«Kuigi riigikohtu hinnangul ei leidnud süüdistatava süü tõendamist, pole prokuratuuril alust kedagi teist kuriteos kahtlustada,» ütleb Põhja ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Endla Ülviste.

Riigikohtu sellesisuline otsus on erakordne. Ebapiisavate tõendite tõttu on varemgi kohtuotsuseid tühistatud ja need uueks arutamiseks esimesse astmesse tagasi saadetud. Kuid tapmise süüdistustes pole sellist sisulist ümberotsustamist ja lõplikku vabastamist viimastel aastatel ette tulnud.

Riigikohtu otsusega saab Aleksandr alusetult vangis istutud 549 päeva eest riigilt üle 30 000 euro suuruse kahjutasu. Prokuratuuri hinnangul võinuks kohus siin teisiti otsustada – seda võimaldavat asjaolu, et Aleksandr tunnistas eeluurimisel oma süüd.

Kommentaar

Natalja Vester
Põhja ringkonna­prokuratuuri vanemprokurör

Tõendid näitavad, et tapja tuli Burovaja korterisse 2010. aasta 4. juuli õhtul, kui naine tahtis just magama minna. See tähendab, et tapja pidi olema kannatanu tuttav, keda ta ei kartnud hilisel ajal uksest sisse lasta.

Politsei kontrollis põhjaliku uurimise käigus kogu kannatanu lähikonda, kümneid võimalikke kahtlusaluseid – sugulasi, tuttavaid, majaelanikke, kaabli- ja remondimehi –, ning välistas nad üksteise järel. Pärast pikka uurimistööd jõuti välja hilisema süüdistatavani, kes oli korteris remonti teinud.

Teada on, et Burovaja usaldas remondimehi, sest ta käis ise remondi ajal tööl. Nii on ka mõistetav, miks kannatanu ei kartnud süüdistatavat õhtusel ajal oma korterisse lubada.

Samuti oli olemas põhjus tüli tekkimiseks – tunnistajad on kinnitanud, et kannatanu polnud rahul remondi kvaliteedi ja venimisega ning jättis remondi eest osa raha töömeestele maksmata. Vaatamata tekkinud lahkarvamusele ei kandnud aga naine remondimeeste peale viha.

Burovaja surnukeha leiti 5. juulil ja samal päeval võeti sündmuskohalt ka sõrmejäljed, mis saadeti kaks päeva hiljem ekspertiisi. Korterist koguti mitmeid sõrmejälgede fragmente, kuid ekspertiisi käigus osutus ainult üks magamistoa ukselt leitud pöidlajälg tuvastamiseks piisavalt kvaliteetseks ja selgus, et selle oli jätnud süüdistatav. Hiljem tapetu korterist sõrmejälgi ekspertiisi saadetud ei ole.

Sündmuskohal sõrmejäljed võtnud kriminalist andis tunnistusi ka kohtus. Ta rääkis, et korter oli puhas, seal ei olnud tolmu, mustust ja temale kui kriminalistile oli see korter «halb töömaterjal». Üks tapmisjärgsel päeval võetud sõrmejälg reageeris teistest paremini tahmale, oli teistest enam kontrastne ning töökogemusi arvestades tundus talle, et see jälg ei saanud olla vanem kui kaks nädalat.

Süüdistatava viimase versiooni järgi käis ta korteris neli aastat enne kannatanu surma ehk 2006. aastal, kuid see ei ole eluliselt usutav, et korteris, mida hoiti pidevalt korras ning koristati, oli igapäevaselt kasutataval pinnal säilinud sõrmejälg identifitseerimiskõlbulik mitme aasta jooksul. Nii on ka välistatud, et leitud sõrmejälg on jäetud süüdistatava väidetud ajal.

Kohtueelsel uurimisel tehti kõik toimingud süüdistatavaga tema kaitsja juuresolekul. Kuid kohtuistungil esitas süüdistatav sama kaitsjaga ikkagi varasemast täielikult erineva versiooni.

Süüdistatav väitis, et politsei avaldas talle kuriteo ülestunnistamiseks survet, kuid sellele vaatamata ei esitanud süüdistatav ega tema kaitsja kuni kohtuvaidluseni ühtegi kaebust politsei tegevuse kohta. Samuti ei kasutanud süüdistatav õigust keelduda ütluste andmisest ja seda ei soovitanud tal teha ka kaitsja. Seetõttu ei pidanud ka maakohus ja ringkonnakohus süüdistatava meelemuutuse põhjendust usaldusväärseks.