Narkomaan uutest tapvatest ainetest: «Viimase kahe aastaga on surnud juba 25–30 tuttavat»

Üle kahekümneaastase staažiga narkomaan Andres tunnistab uttu mattunud Lasnamäe kebabiputka parklas, et elu on muutunud. 

Me istume mu päevi näinud Volkswagenis, kõrvalistuja aken on lahti ning ta käsi sigaretiga kõõlub sealt välja – udu ja sigaretisuits on visuaalselt eristamatud. Kui lisada sellele kapuuts ta peas, tuleb tunnistada olukorra klišeelikkust.

«Ma ei suuda sulle selgitada, kui jõhkralt on siin kõik muutunud,» ütleb Andres (nimi muudetud) Lasnamäe kohta, kus ta on terve oma elu veetnud. Täna on siin oluliselt turvalisem, kui 25 aastat tagasi – kadunud on noa ähvardusel röövimised ja muu tänavakuritegevus. Tänavad on ohtutumad, aga ained aina ohtlikumad – üledoosid on tõusmas ning juba 25 euro jagu nitaseeni (uus sünteetiline opioide ainete rühm – toim) võib vanglasse saata.

Andres alustas eelmisel sajandil heroiini süstimisega «Siis ei olnud veel keegi fentanüülist kuulnudki,» ütleb ta.

Fentanüül jõudis Eestisse 2002. aasta alguses – ameeriklaste 2001. aasta oktoobrikuine sissetung Afganistani, mille oopiumipõldudel kasvatati suurem osa kogu maailmas heroiini tootmiseks kasutatud moonist, sulges tarneahelad ja turul valitses tühjus, mida aga loodus ei armasta. Kuna fentanüül on sünteetiline opioid, piisab selle valmistamiseks õigetest lähteainetset ja laborist. Tänaval müüdav fentanüül oli kuni 50 korda kangem kui heroiin.

Niimoodi algaski 20 aastat kestnud fentanüüli võimuperiood, mille jooksul suri ametliku statistika kohaselt fentanüüli üledoosi 1468 inimest. Tänaseks on fentanüülid kadunud ning turu on hõivanud veelgi kangem nitaseenide ainerühm, mis on suuresti põhjustanud ka viimaste aastate üledooside tõusu.

«Ma ei taha liialdada, aga kui fentanüül tuli, siis neid käis 150–200 erinevat sorti läbi,» ütleb Andres ning hakkab ette lugema 20 aasta jooksul tänavatel levinud erinevaid nimesid. Värvuselt on fentanüüle olnud valgeid, oranže, kollaseid, beeže ja pruunikaid. «Ja kogu aeg oli seal mingi väike erinevus – see on tugevam, see on lahjem, sellel kestab prihood (esmane ja kõige tugevam kaif – M. H. M.) kauem,» kirjeldab Andres erinevaid fentanüüle.

2021. aastal registreeriti 39 surmaga lõppenud üledoosi, 2022. aastal see näitaja kahekordistus ja registreeriti 80 üledoosi surma.

2021. aastal registreeriti 39 surmaga lõppenud üledoosi, 2022. aastal see näitaja kahekordistus ja registreeriti 80 üledoosi surma. Esialgsetel andmetel suri üledoosi möödunud aastal 117 inimest.

Andres on üle elanud kõik kolm perioodi. Enda sõnul kannatab ta päris hästi ning tunneb oma piiri, 25 aasta jooksul on teda vaid korra kiirabiga üles turgutatud. See oli 2003. aastal. Paaril korral on sõbrad teda naloksooni (ninasprei ravim, mida kasutatakse opioidide üledoosi korral – toim) doosiga välja aidanud.

Uus aine jõudis Eestisse viis aastat tagasi

Esimesed nitaseenid jõudsid Eestisse 2019. aasta kevadel, kuid esimestel aastatel oli kraam piisavalt lahja – tarbijad ei saanudki aru, et tegemist pole fentanüüliga. «See on lihtsalt mingi uus valge, vsjo (selge – vene k),» meenutab Andres toonast hoiakut isotonitaseeni kohta, mis oli esimene nitaseen, mis Eestisse jõudis.

Uued ja kangemad ained jõudsid kohale 2022. aastal, kui hakati müüma metonitaseeni ja protonitaseeni. Kohtulahenditest nähtub, et tavaliselt jääb müüdava protonitaseeni kangus alla 10 protsendi. «Kui muidu tegid kaks voldikut (müüja poolt hõbepaberisse volditud annus) ja hakkas enamvähem olla, siis nüüd tegid ühte voldikut kolm korda,» kirjeldab Andres kanguse tõusu.

Kangem aine tõi kaasa surmaga lõppenud üledooside laine, mida näeme tänaseni. «Rahvas hakkas surema üle päeva. Kuulsid, et Ksenja suri ära, see vend suri ära,» loetleb Andres, kelle hinnangul on viimase kahe aastaga üledoosi surnud umbes 25–30 tuttavat, kellega ta tänaval kohates teretas ja juttu ajama jäi.

Paradoksaalselt on tema sõnul läinud aine kangemaks, kuid kaif (joobeseisund – M. H. M.) aina lühemaks. «Hero[iin] võis seal kaheksa kuni kümme tundi kammida ja olid uimas, fentanüül tund-kaks ja nüüd need nitaseenid – heal juhul peale 45 minutit ei tunne sa enam midagi. Seda nitaseenid hoiavad, et lomkasid (võõrutusnähud – M. H. M.) ei teki, need tulevad umbes 12 tunni pärast.»

Politsei teeb väga head tööd

Kui küsida, kuidas näeb narkomaan politsei tööd, vastab kriminaalkaristust kandev Andres läbi hammaste: «Ei taha seda kuradi Eesti politseid kiita, aga nad tajuvad väga hästi olukorda. See Eesti politsei, bljad (hoor – vene k), ta teeb väga head tööd tegelikult. Vähemalt sellise välise pildi hoidmisel – Eesti ei ole enam nii kriminogeenne riik, kui kunagi oli. Nad saavad aru, mis toimub.»

Andres räägib, et fentanüüliga oli umbes 10–15 aastat järjest niimoodi, et kaks korda aastas oli paarinädalane või kuu aja pikkune kriis, nagu seda kutsuti.

Andres räägib, et fentanüüliga oli umbes 10–15 aastat järjest niimoodi, et kaks korda aastas oli paarinädalane või kuu aja pikkune kriis, nagu seda kutsuti. Enamasti kevadel ja sügisel, kui leidsid aset suuremad reidid ning fentanüüli polnud enam mitte kusagilt leida. Kui krooniajal maksis üks voldik 100 krooni (6,5 eurot), siis Andres on kõige raskema kriisi ajal maksnud ka 700 krooni (45 eurot) pooliku voldiku eest, et võõrutusnähtudest pääseda.

On päevi, kus saab suur süstalde kogumise kast täis kaks korda päevas, vahel läheb ka nädal. Foto: Tairo Lutter

Ka see on politsei teene, et ajapikku on ­narkootikumide hankimine läinud üha keerulisemaks. «Barõgad (diilerid – M. H. M.) on rohkem peitu läinud, enam ei müüda nii nagu kunagi,» tunnistab Andres. «Kunagi oli mul taskus väike märkmik, kus oli 15–20 barõga numbrit. Läksin telefoniautomaadi juurde ja hakkasin ükshaaval läbi proovima. Kui mõni uus müüja tuli, siis küsisid suvalise junkie (narkomaan – ingl k) käest, et kuule, anna mulle selle Fedja number.»

Andrese sõnul jagati numbreid probleemideta. Praegu on aga päris keeruline leida endale sellist barõgat, kelle käest saab käia ise võtmas. «Pead maksma mingitele narkomaanidele 100 eurot, et nad sind tuttavaks teeksid. Barõgad ei taha üldse võõrastele müüa ka.»

Politsei tööd kommenteerides toob Andres välja ka nende suhtumise silmakirjalikkuse: «Nad räägivad ainult meedias, kui kurb kõik on ja kuidas ikka nii palju inimesi läheb kasti, aga ülepannud tuttavad räägivad, et kui kiirabi on pildi ette toonud ja politsei on ka kohal, siis mendid suhtuvad sinusse kui rämpsu – jälle üks raibe pani üle.»

Positiivse muutusena toob Andres esile, et kui vanasti tuli üledoosi puhul kiirabi alati koos politseiga, siis enam mitte. «Olen aru saanud, et nüüd, kui sa ohtlikuks ei lähe ja saad pildi ilusti ette, siis politseid ei kutsutagi.»

Vanglasse võib saata juba 25 euro jagu nitaseeni

Kuigi ainult uimasti tarvitamise eest kedagi ei arreteerita, siis nitaseenide kangus on toonud olukorra, kus narkokurjategija on sisuliselt igaüks, kel voldik taskus.

Seaduse järgi karistatakse narkootilise aine käitlemist suures koguses – suureks peetakse kogust, millest jätkub kümnele inimesele joobe tekitamiseks.

Andres selgitab, et nii nagu müüdi fentanüüli, müüakse ka nitaseene voldikute kaupa, kus aine on pakitud kokkuvolditud fooliumi sisse. Tervet voldikut nimetatakse paltinikuks ja poolikut palavinkaks. Kui kümme aastat tagasi maksis terve voldik 20 eurot ja poolik 10 eurot, siis täna on hind enam kui kahekordistunud ning voldikud maksavad vastavalt 50 ja 25 eurot.

Andrese sõnul ei viitsi enamus barõgad tegeleda poolikute voldikutega ning müüakse peamiselt terveid ehk viiekümneseid. Need sisaldavad umbes 0,1 grammi segatud ainet, millest 10 protsenti on uimastit ennast ja 90 ballastainet, mida on kasutatud lahjendamiseks.

Protonitaseeni puhul on Eesti Kohtuekspertiisi Instituut (EKEI) hinnanud kriminaalseks koguseks juba 0,25–1 milligrammi ehk 0,00025–0,001 grammi, metonitaseeni puhul 0,5–2 milligrammi ehk 0,0005–0,002 grammi.

Sellise arvestuse järgi võiks ainuüksi poolikust voldikust saada narkootilise joobe 50–150 inimest ja seega võib sellise koguse omaniku kuni viieks aastaks trellide taha saata – see ei ole hüpoteetiline olukord, vaid reaalne kohtupraktika.

Sellise arvestuse järgi võiks ainuüksi poolikust voldikust saada narkootilise joobe 50–150 inimest ja seega võib sellise koguse omaniku kuni viieks aastaks trellide taha saata – see ei ole hüpoteetiline olukord, vaid reaalne kohtupraktika.

Andres väidab aga, et kuna mõju on lühiajaline, võib ta päeva jooksul ära tarbida ka kümneid voldikuid. «See võib tunduda ulmeline ja mingil hetkel natukene isegi ülepingutatud või liialdatud jutt, aga ma garanteerin, et nii on,» kommenteerib ta.

Kui küsida, kuidas tal tervis vastu peab, sülitab ta kolm korda üle õla: «Siiamaani on pidanud, lapsena olin jõhker spordimees. See või geenid on hoidnud.»

Kriitilist kogust ei määrata sõltlaste järgi

Eesti KohtuekspertiisiInstiitudi arstliku kohtutoksikoloogiaeksperdi Mailis Tõnisson selgitab Postimehele, et uute narkootiliste ainete puhul puuduvad katsed või uuringud, mistõttu kogutakse suur osa infost narkootiliste ainete toimetest ja annustest narkootiliste ainete tarvitajatelt erinevate riikide vastavate asutuste ja rahvusvaheliste assotsiatsioonide poolt.

Tõnisson lisab: «EKEI ekspert lähtub oma hinnangu andmisel seadusest, mis lähtestab, et narkootiliseks joobeks piisav annus käib tavalise inimese kohta ning narkootilistest ainetest sõltuvate isikute annuseid ei käsitleta.»

Kui arvestada nitaseenide tugevust ja toime eripära, siis esmakordselt või lühikese narkootilise aine tarvitamise praktikaga inimestel on risk saada hingamisseiskus ka väikese annusega.

Kui arvestada nitaseenide tugevust ja toime eripära, siis esmakordselt või lühikese narkootilise aine tarvitamise praktikaga inimestel on risk saada hingamisseiskus ka väikese annusega. «Doosid võivad olla erinevad, kuna sõltuvad tarvitaja eripäradest ja tarvitamise olukorrast/eesmärgist.»

Siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna nõunik Ain Peil sõnab: «Karistuspoliitika üle vaatamine on narkopoliitika valge raamatu üks prioriteetidest ning selle eesmärk on tagada, et karistuspoliitika toetaks narkootikumide tarvitamisega seotud tervisekahjude vähendamist, tagatud oleks piisavalt teenuseid ja programme karistuse asendamiseks ning karistussüsteemi sattunul oleks abivõimalused kättesaadavad.»

Peili sõnul on siseministeerium teadlik olukorrast. «Tekkinud olukord tuleneb asjaolust, et nitaseenide näol on tegemist eriti kangete ja surmavate narkootikumidega, mis ainuüksi 2023. aastal põhjustasid üle 50 surmajuhtumi. Aastast 2019 võib narkokuriteo toimepanemises kahtlustatava või süüdistatava puhul menetluse lõpetada ja asendada see ravi või muu abiteenusega. Kõnealustes olukordades seda võimalust ka kindlasti kaalutakse ja kasutatakse, sest see võimaldab pakkuda narkootikumide tarvitajatele ravi, nõustamist ja kahjude vähendamise teenuseid, mis aitavad vähendada tarvitamist ja sellega kaasnevaid riske.»

Peil lisab: «Narkoturu kontrollis on aga karistuspoliitika meetmetel ehk õiguskaitsevahenditel oluline osa: need aitavad kujundada norme ja hoida illegaalsete uimastite pakkumise madalamana, kui see oleks muidu. Uimastite ebaseaduslikkus kujundab sotsiaalseid norme ja hoiab pakkumise madalamana, sest inimesed soovivad üldjuhul olla seaduskuulekad ja hoiduda ebaseaduslikest tegudest.»

Eesti psühhotroopsete ainete tarvitajate ühingu MTÜ Lunest juhatuse liige Mart Kalvet selgitab, et paraku ei ole meil levivate mitmesuguste keelustatud narkootiliste ainete suurte koguste piirmäärad üldsusele lihtsalt mõistetaval kujul kättesaadavad. Mõned ametkonnad on sellise teabe varjamist põhjendanud hirmuga, et piirmäärast teadlikud tarvitajad tunneksid muidu, et väikeste koguste käitlemine on kuidagi «lubatud».

Opioidisõltlaste selline demoniseerimine olukorras, kus Tartus surevad juba suhteliselt noored inimesed nitaseenide üledoosidesse samas tempos kui Tallinnas ja Narvas, on kontraproduktiivne ja täiesti mõistetamatu.

Eesti psühhotroopsete ainete tarvitajate ühingu MTÜ Lunest juhatuse liige Mart Kalvet

«Opioidisõltlaste selline demoniseerimine olukorras, kus Tartus surevad juba suhteliselt noored inimesed nitaseenide üledoosidesse samas tempos kui Tallinnas ja Narvas, on kontraproduktiivne ja täiesti mõistetamatu,» sõnab Kalvet.

Kui iga sõltlane sooritab seaduse järgi kuriteo, poevad nad peitu ega saa abi

Eestis on uimastid tehniliselt dekriminaliseeritud. Väikeste uimastikoguste käitlemist ja tarvitamist karistatakse väärtegudena, suure koguse piir algab kümnele keskmisele kodanikule narkootilise joobe tekitamiseks piisavast kogusest.

Paraku ei ole meil levivate mitmesuguste keelustatud narkootiliste ainete suurte koguste piirmäärad üldsusele lihtsalt mõistetaval kujul kättesaadavad. Mõned ametkonnad on sellise teabe varjamist põhjendanud hirmuga, et piirmäärast teadlikud tarvitajad tunneksid muidu, et väikeste koguste käitlemine on kuidagi «lubatud».

Ametkondade hirmude tulemiks on, et tegelikult ei tea enamik uimastitarvitajaist, kas nad mingi aine mingit kogust omandades sooritavad kriminaalkuriteo või mitte. Kuna keemiliste uimastite puhul (erinevalt taimsetest) mõõdetakse kriminaalmenetluste käigus hõivatud aines sisalduvate puhaste toimeainete koguseid, võib kriminaalsüüdistus tabada n-ö välguna selgest taevast ka selliseid tarvitajaid, kes enda teada käitlesid väikseid koguseid. Nii on viimaselt ajal juhtunud nt harjumuspäratult puhta kokaiiniga.

Omaette probleem on ainetega, mille suhtes kujuneb regulaarsel pruukimisel kiiresti ravimitaluvus, nii et soovitud seisundi saavutamiseks peab tarvitama korraga rohkem kui keskmine kodanik. See tähendab, et sõltuvushäirega tarvitaja, kes ei soovi kriminaalkuritegu toime panna, peaks külastama aine müüjaid mitu korda päevas.

Nüüd, mil ametkonnad tõsimeeli otsivad võimalusi nn samariitlaseseaduse kehtestamiseks (mis kaitseks jõuorganite sanktsioonide eest inimesi, kes üleannustanud kaaslasele või iseendale kiirabi kutsuvad), üledoosiennetuse kabinettide rajamiseks ja ainete testimiseks – mis kõik on väga head meetmed üledoosisuremuse vähendamiseks –, tekitab nitaseenide suure koguse piiri määramise praegune meetod olukorra, mis saab üledoosiriski ainult suurendada. Nimelt on kõigi nende seadusemuudatuste ja uute teenuste üks eeldus, et keegi asjaosalistest ei käitle suuri ainekoguseid ega pea kartma kriminaalvastutust.

Olukorda, kus uimastitarvitajate toetamiseks loodavatel teenustel osalemise tingimuseks on uimastite mittetarvitamine, sobib minu arust kirjeldada sõnaga kafkalik.

Kui riik jätkab mõnede ainete suure koguse piiri määratlemist viisil, mis absoluutselt kõik tarvitajad eos kriminaliseerib, ei ole see mitte kahjude vähendamine, vaid sadomoralistlik kius. Kui riik soovib juba praegu katastroofilist ja üha süvenevat üledoosisuremuse probleemi lahendada, tuleb sellest kiusust loobuda ja õppida eri uudisuimastite, sh sünteetiliste opioidide toimeid täpsemalt määrama. Ja kui see mingil põhjusel (nagu referentsainete puudumine laborites) võimalik ei ole, siis kehtestama suure koguse piirmäära selle järgi, kui suured on ühekordsed kogused, mida meil parasjagu müüakse ja tarvitatakse. Igasugune jutt, mis üritab tõsimeeli kinnitada, et pikema staažiga opioiditarvitaja päevasest uimastikogusest piisab kaifiks poolele riigi elanikkonnale peab lõppema. Opioidisõltlaste selline demoniseerimine olukorras, kus Tartus surevad juba suhteliselt noored inimesed nitaseenide üledoosidesse samas tempos kui Tallinnas ja Narvas, on kontraproduktiivne ja täiesti mõistetamatu.

Mart KalvetEesti psühhotroopsete ainete tarvitajate ühingu MTÜ Lunest juhatuse liige

Justiitsministeerium valmib lähiajal analüüs narkootikumide käitlemisega seotud kuriteokoosseisude kohta

2023. aastal registreeriti narkootikumidega seotud väärtegusid 2264 ja kuritegusid 1060. See tähendab, et narkokuriteod moodustavad 32% kõikidest registreeritud narkosüütegudest.

Uute ja kangete ainete puhul on tõesti väga suur tõenäosus, et ainete regulaarne tarvitaja, kel on aine suhtes tekkinud teatav tolerants, omab aineid koguses, mis ületavad praegu seaduses määratletud suure koguse piirmäära ehk 10 doosi. Samas kuritegude uurimise kohustuslikkuse printsiip (kriminaalmenetluse seadustiku § 6) kohustab asjaolude ilmnemisel neid kriminaalmenetluse käigus kontrollima. Aine suure koguse (10 doosi ja enam) juures ei erista aga seadus, kas inimene omas ainet enda tarbeks, edasimüümiseks vms. Seega on kangete narkootiliste ainete puhul praegu tõesti väga suur võimalus, et ka aine oma tarbeks valdajad panevad toime I astme kuriteo.

Küll aga poleks õige väita, et iga inimene, kes paneb toime päringus kirjeldatud kuriteo, oleks selle tõttu kriminaalkurjategija. Kriminaalkurjategija staatus tekib ainult süüdimõistva kohtuotsusega. 2019. aastast on narkootikumidega seotud I astme kuriteo puhul võimalik inimese suhtes kriminaalmenetlus ka oportuniteediga ehk tingimuslikult lõpetada, kui sõltuvushäire ravimise või selle kontrolli all hoidmisega võib mõjutada inimest edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduda. Tõsi, seda praktikat kasutatakse praegu ligi 50 juhtumil aastas.

Nagu varemgi viitasime, on lähiajal valmimas justiitsministeeriumi analüüs narkootikumide käitlemisega seotud kuriteokoosseisude kohta. Seda analüüsi ja võimalikke edasisi samme selleks, et karistuspoliitika aitaks narkootikumidega seotud tervisekahjude vähendamisele senisest paremini kaasa, tutvustame meeleldi niipea, kui analüüs on valmis

Krister Tüllinenjustiitsministeeriumi kriminaalpoliitika nõunik