TAUST ⟩ Päevalehe suundumine igavesse sinisesse valgusesse

Toomas Sildam loeb Päevalehte lennukis teel Vilniusse. Veebruar 1992. Foto: Erik Prozes/Eta/Rahvusarhiiv

Sel nädalal ilmus Põhja-Eesti kunagine mõjukaim ajaleht Eesti Päevaleht paberil viimast korda.

Kui Eesti Vabariik taas iseseisvuma hakkas, võis numbril 01 helistades saada ühenduse tuletõrjega, numbril 02 vastas miilits ja numbril 03 oli võimalik kõlistada kohale kiirabi. Umbes samasugune korrapära valitses ka ajakirjandusmajas, mille viiendal korrusel kõndisid ringi ajalehe Rahva Hääl ajakirjanikud, neljandal korrusel paiknes Õhtulehe impeerium ja kolmanda korruse kabinetid (sest avarad suurkontorid polnud veel laiemat usaldust võitnud) olid Noorte Hääle päralt.

1. veebruarist 1990 muutus Noorte Hääle nimi Päevaleheks – selline väljaanne oli ilmunud ka sõjaeelses Eestis, aastani 1940. Nagu meenutab ajaloolane Krista Aru, oli see esimene Päevaleht küll pigem konservatiivne ja pidevalt majandusküsimuste pärast pead valutav, kuid neile nüanssidele 90ndate algul Päevalehe toimetuses väga palju ei mõeldud.