INIMESTEST AEGAMÖÖDA ⟩ Marko. Ülestõusmise aeg

Marko Oksa sõnul on tema lugu jäänud samaks, aeg ja suhtumine sellesse on muutunud. Foto: Vahur Laiapea

Ma tundsin, et vihkan oma ema elu lõpuni, ütleb Marko mulle esimese asjana. Ja armastan teda, ütleb ta teise asjana.

Sellest on juba üle kümne aasta, kui Marko Oksa ära otsustas minna. Ritsu talu Viljandi külje all on nüüdseks tules kõvasti kannatada saanud. Siis oli maja veel terve. Marko ronis pööningule. Otsis nööri ja püüdis selle otsa silmust teha, nööri ja ennast rippuma saada. Ei õnnestunud. Käed värisesid, ei kuulanud sõna. Nöör rebenes katki. Marko läks tuppa ja sõi kamalutäie rohtusid. Tunni aja pärast helistas ise kiirabisse. See oli appikarje, ütleb Marko.