ANALÜÜS ⟩ Skandaalidega manipuleerimise võimalikkusest meie poliitilises elus

Kalle Laanet ja Andres Parmas. Foto: Madis Veltman

Skandaalid puhkevad, kui poliitik või mõni teine avaliku elu tegelane teeb midagi ebaseaduslikku või kõlvatut ning selline tegu tuleb välja. Justiitsminister Kalle Laaneti (RE) riigi rahaga korteriüürimise lugu on skandaalide pikas reas tähelepanuväärne selle poolest, et on tekitanud kahtlusi selle ajastatuses.

Laaneti vastasseis peaprokurör Andres Parmasega on juba mõnda aega üldteada, mistõttu mõnede vaatlejate arvates võib näha neis asjades seost. Midagi sarnast toimus ka mullu suvel, kui rahandusminister käis välja presidendi nõuniku Toomas Sildami ja rahandusministeeriumi kantsleri Merike Saksa jutuajamise pärast seda, kui president oli kritiseerinud kavandatavat automaksu eelnõud.

Võib küsida, kas olukord, kus mingit kahtlast tegevust hoitakse n-ö tagataskus, et sellega vajalikul hetkel kas midagi välja pressida või sundida kedagi tagasi astuma, on Eesti poliitikas levinud. Tõele au andes pole see võimalus siiski valdav. Mitmed Postimehega rääkinud eksperdid oskasid välja tuua vaid 2001. aastal skandaali sattunud Mart Laari seoses Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare pildi pihta tulistamisega.