President Karis: see on meie kõigi ühine lugu, meie ühine puudutus

Foto: Sander Ilvest

President Alar Karis ütles täna Maarjamäel märtsiküüditamise ohvrite mälestustseremoonial, et Eesti rahvas pidi võõrale võimule palju ära andma, kuid meile jäi alles meie julgus ja elutahe. Ühtlasi rõhutas riigipea, et eesti rahvas ei unusta 1949. aasta tragöödiat.

Avaldame alljärgnevalt president Karise kõne teksti:

«Minu ema talletas oma päevaraamatusse meie perekonna saatused:

Isapoolne vanaisa Alfred ja vanaema Maria olid talupidajad Haanjamaal. Et talupidamine ei suutnud paljulapselist peret toita ja koolitada, ostsid nad veski Piusa jõele. Vanaisa suri 1940, vanaema küüditati Siberisse 1949.

Onu Adolf jätkas pärast isa surma veski pidamist, küüditati 1949, onu August aitas Adolfil veskit pidada, küüditati 1949 koos abikaasa Leida ja kahe lapsega – kahe aastase tütre Malle ja kaheksakuuse Einariga.

Emapoolne vanaema, Sadala valla Kilbavere talu perenaine Amalie küüditati 1941 ja suri Siberis 1943. Onu Ants, kes oli pärast isa surma Kilbavere talu peremees, küüditati 1941 ja jäi teadmata kadunuks.

Onu Endel abiellus juba gümnaasiumi ajal oma klassiõe Õiega. Küüditati 1941, tuli oma algatusel Eestisse tagasi ja küüditati 1949 uuesti koos naise ja kahe pojaga, hukkus Venemaal.

Ja nii edasi ja nii edasi… Küüditati… Küüditati… Küüditati…

Minu sugulaste lood mahuvad Eesti paljude perelugude mustrisse. See on meie kõigi ühine lugu, meie ühine puudutus. Totalitaarse režiimi murdlaine rebis oma ohvrid teadmatusse otse kodutalust või koolipingist, tõukas nad surma või viletsusse. Kurjus ei teinud vahet, kas ohvriks langesid väikesed lapsed või vanavanemad. Võõras võim hülgas inimlikkuse, murdis elud ja saatused.

Me ei unusta seda ebaõiglust ja me mäletame neid ohvreid. Me teeme seda rahulikult ja enesekindlalt, sest kogu õuduse, valu ja kurjuse kiuste olime meie lõpuks võitjate poolel, kui võtsime tagasi oma riigi.

Täna seisame siin ja mõtleme neile meie omadele, kes jäid sinna kaugele, võõrale karmile maale. Neile sülelastele, väikestele tüdrukutele ja poistele, armastavatele emadele-isadele, vanaemadele-vanaisadele, onudele-tädidele. Austusavaldusena kõigile neile saame uhkusega näha oma rahvuslippu Eestis vabalt lehvimas.

Me ei lase sel lipul enam langeda. Mitte kunagi. Me teame, et nõrkusest astub kurjus üle ja et vägivald inimlikkust ei austa. Aga me teame ka, et kurjus taandub tugevuse ja vägivald kindlameelsuse ees.

Eesti on tugev ja kindlameelne. Olles täpselt siin, kus me oleme ja just selle naabri kõrval, kes meile idas on antud. Kaitstes ennast ja meie liitlasi, et võõras ei julgeks siia enam sõjaga tulla, ning aidates Ukrainal võita Venemaa agressiooni. Ukrainas näeme sama kurjuse julma irvet, mis vaatas Eesti peale täna 75 aastat tagasi. Jälle see kurjus küüditab, vangistab, sandistab ja tapab. Siinsamas Euroopas. Ja demokraatlike riikide võimuses on agressor peatada. Veelgi enam, see on meie kohustus, et kurjus ei saaks edasi tulla.

Ma mõtlen ülima lugupidamise ja austusega kõigile teile, kes te olete Venemaa laagrite ja asumiste põrgust läbi tulnud. Läbi tulnud ning kaasas hoidnud eesti keelt ja kultuuri, armastust Eesti vastu.

Meie maa rahvas pidi võõrale võimule palju ära andma, kuid meile jäi alles meie julgus ja elutahe. Seda aitasite hoida ka teie, totalitaarsete režiimide repressioonide ohvrid. Aitäh! Kutsun kõiki, ka Eesti riigiasutusi seda tänutunnet meeles pidama ja represseeritute eest piskulgi moel hoolt kandma. Sest tõepoolest – me ei unusta ja me mäletame.»