Ansip otsustas europarlamenti kandideerimisest loobuda

Andrus Ansip Brüsselis. Foto: Mihkel Maripuu

Ekspeaminister Andrus Ansip (RE) saatis erakonnakaaslastele kirja, milles kinnitas, et loobub Euroopa Parlamenti kandideerimisest. 

Postimees kirjutas nädala alguses, et Ansip sai Euroopa Parlamendi valimisteks kandideerimiseks reformierakondlastelt 173 toetusallkirja. Tema toetajate seas olid kliimaminister Kristen Michal, justiitsminister Kalle Laanet ning 15 riigikogu liiget.

Nüüd teatas Ansip, et loobub europarlamenti kandideerimisest, sest ta on jõudnud äratundmisele, et kõige rohkem vajatakse teda kodus. «Ma ei taha enam olla peaminister, volinik ega saadik. Tahan olla vanaisa. Ootan pikisilmi meie kaheksandat lapselast ja ma ei kandideeri enam kusagile.»

Ta nentis, et ehkki Kaja Kallase kritiseeriv kiri tekitas temas trotsi ja valmiduse võidelda, siis ei leidnud ta, et tunneks kandideerimisest rõõmu. «Miks ma peaksin kippuma parlamenti, kui mu enda erakonna juht otsesõnu soovitab mul mitte kandideerida,» küsis ta.

Nimelt on Ansipi ja praeguse erakonna esimehe, peaminister Kaja Kallase vahel juba pikemat aega tuure võtnud suurem tüli. Veebruaris saatis Kallas erakonna siselisti Ansipile kirja, kus palus tal europarlamendi valimistel mitte kandideerida.

Ta viitas, et Ansip on kasutanud oma positsiooni Euroopa Parlamendis ainult selleks, et sisepoliitikas sõna võtta ja valitsusele ning oma erakonnale sisse sõita. «Kui erakonnal läheb hästi, oled sa tasa ja ootad oma võimalust. Kui erakonnal on raske, oled sa üks esimesi, kes tuleb avalikult jalaga lööma,» lisas Kallas.

Ansip kommenteeris selle peale, et Kallase kirja sisu ei tulnud talle üllatusena. «Kaja Kallase väiklased arusaamad ja soovitus mitte kandideerida pigem motiveerib mind edaspidigi veelgi kindlamalt seisma Eesti ja Reformierakonna huvide eest,» ütles Ansip.

Andrus Ansipi kiri täies mahus

Pooleteistaastane Astrid on meie seitsmes lapselaps. Oleme sõbrad, räägime niisama ja Facetime'is. Kui ma Brüsselist koju jõuan, jookseb Astrid mulle alati käed laiali vastu ja tahab opat. Kui juba süles, siis helistame kaminasimsil olevat kellukest ja keerame võtmega üles seinakella.

Nii on see ikka olnud, kuni tundsin, et ei tahagi enam ära minna. Tahtsin jääda koju.

Siis tuli Kaja Kallase kiri, mis tekitas trotsi ja valmiduse võidelda. Kohe kindlasti ei ole ma allaandja tüüp. Seda enam, et mu rahulolematus nii valitsuse kui ka erakonna juhtimisega ei olnud sugugi põhjendamatu.

Toetust europarlamendi valimisel kandideerimiseks tuli Setust ja Saarest. Sobrasin oma telefoni mälus. Mitmed kunagised teekaaslased olid juba manalateele läinud. Mitmed omaaegsed erakonnakaaslased olid erakonnast lahkunud. Selgitasid, et praegune Reformierakond polevat enam nende oma. 2014. aastal oli meie erakonnas 13 000 liiget, nüüd on alles jäänud alla 10 000. Mõnigi, kellelt küsisin toetusallkirja, ütles, et toetab mind küll, aga erakonda enam mitte. Ka arvamusuuringud kinnitavad, et ligikaudu pooled erakonna toetajatest on kadunud.

Nõutud kümne asemel tuli kiiresti 173 allkirja. Siis korraga küsisin endalt: milleks? Milleks jälle lennuväljale rutata? Tunnen ma sellest kõigest enam rõõmu ja rahuldust?

Esitasin siiski toetusallkirjad erakonnale ära. Olen kõigile mind toetanud inimestele südamest tänulik. Olen tänulik ka nendele, kes pärast mõnede toetajate nimede avaldamist ütlesid, et ka nemad oleks tahtnud selles nimekirjas olla. Olen tänulik nendele, kes soovisid mu kampaaniat rahastada.

Ent küsimusele milleks? ma vastust ei leidnudki. Järjest enam tundsin, et ma püüdlen millegi poole pelgalt sellepärast, et keegi kangesti ei taha, et ma seda teen. Miks ma peaksin kippuma parlamenti, kui mu enda erakonna juht otsesõnu soovitab mul mitte kandideerida ja kuulutab olematuks selle töö, mida olen aastate jooksul pühendumusega teinud?

Loobun kandideerimast, aga loomulikult ei loobu ma mõtlemast Eestile ja Reformierakonnale. Ega ka rääkimast asjadest ausalt.

Ma ei ole saanud olla nii hea isa ja vanaisa, kui oleksin tahtnud. Ikka on olnud kusagil kaugemal midagi tähtsamat teha. Nüüd olen jõudnud äratundmisele, et kõige rohkem vajatakse mind siiski siin, kodus. Ma ei taha enam olla peaminister, volinik ega saadik. Tahan olla vanaisa. Ootan pikisilmi meie kaheksandat lapselast ja ma ei kandideeri enam kusagile.

Palun vabandust kõigilt headelt inimestelt, kelle ootusi oma taandumisega petan.