Kilekott – kallis ja ebausaldusväärne juhusuhe

Toidukottidega võeti ette mitme kilomeetri pikkune matk Paljassaare linnuvaatlustorni juurde. Foto: Eero Vabamägi

«MÕNEDEL pidu juba käib!» pasundab keegi härrasmees ja sihib mind Balti jaama ees oma mobiiltelefoniga, et huvitavat vaatepilti ilmselt vestluskaaslasega jagada. Situatsioon, olgem ausad, ongi pikantne, sest olen just äsja kõnniteeveerele laotanud laiali viis pakki rukkisepikut, kümme metallist karastusjoogipurki, sületäie porgandeid, kiivisid, banaane ning veel hulga söögikraami, millele kehtis ahvatlev allahindlus.

Mul pole kavas hakata Balti jaama ees einestama, ei, pigemini toimub see kõik teaduse nimel. Õige varsti palun kõnealuse mandi oma vabatahtlikel abilistel (reisikirjanik Rene Satsi ning keskkonnaekspert Gilleke Kopamees) võrdselt uutesse kilekottidesse pakkida. Ning kilekotte pole meil selleks mitte üks või kaks, vaid viisteist – igaühele viis. Neist kolm – kõik alles värsked, kordagi kasutamata – on pärit Stockmannist, kolm Rimist, kolm Selverist, kolm Prismast ja kolm Oleg Grossi toiduärist. Eksperiment viib meid kogu selle pagasiga Paljassaare metsade vahele matkama.

Ma arvan, et näeme bussis number 59 oma kotipundardega välja pisut asotsiaalsed. Üks kilekott poest tulija käes on ju koššer, kuid kaks kilekotti tundub juba kahtlane, ja nähes kaaskodanikku viie ebamääraseid asju täis topitud kilekotiga, unistab igaüks instinktiivselt, et saaks kottide kandjast möödudes igaks juhuks reptiili kombel ninasõõrmed sulgeda.