INIMESTEST AEGAMÖÖDA ⟩ Eha. Siberi lapsepõlv

Eha-Mai Viitar pole enda Siberi-raamatut veel kirja pannud. Foto: Vahur Laiapea

Nii lihtsalt on – see oli tunne ja arusaam, mis Ehale kaheksa aastat väldanud Siberi elust sisse jäi. Kui on nii, siis järelikult ei ole, ei saa olla teisiti. Laps võtab vastu ja omaks selle, mida elu annab.

Märtsipommitajad tulid märtsis ja märtsiküüditajad tulid samuti märtsis. Millal siis veel. Pommitajad 1944. aasta märtsis, 80 aasta eest. Küüditajad 1949. aasta märtsis, 75 aastat tagasi.

2024. aasta märtsis kohtun 81-aastase Eha-Mai Viitariga. 1944. aasta märtsis oli Eha pooleteiseaastane. Vene pommitajatelt sai ta mälestuseks teravate servadega killu oma sulepadja sisse. See oli oma lennu lõpetanud üsna lapse meelekoha lähedal. Eha jäi terveks. Pommikild oli emal alles, käis perega Siberis ära ja tuli tagasi Eestisse. Aga enam seda alles ei ole. Ema ei ole ka enam ammu, venda ei ole. Killud kaovad ja inimesed ka, aga midagi jääb meelde.