/nginx/o/2024/03/27/15969013t1hcee9.jpg)
Viimase paari aasta arengud kinnitavad süvenevat tendentsi, et suured autoritaarsed režiimid on võtnud rahvusvahelistes suhetes eesmärgiks taastada printsiip «kel jõud, sel õigus». Paraku on neil nii järgijaid kui aktiivseid ja passiivseid toetajaid.
Kõige ilmekam näide on jätkuv Venemaa agressioon endast inimeste arvult üle kolme korra väiksema naaberriigi Ukraina vastu. ÜRO Julgeolukunõukogu liige Venemaa kasutab Ukrainat oma mõjusfääri tagasitoomiseks ning osa territooriumi vallutamiseks otsest sõjalist jõudu koos kümnete tuhandete sõjakuritegude sooritamisega.
Ometi pandi ÜRO Julgeolekunõukogu alalistele liikmetele eriline vastutus kaitsta maailmas rahu ning ennetada sõjalisi konflikte ning nende puhkemise korral aidata neid lahendada, eesmärgiga hoida ja kaitsta rahvusvahelist õigust, mis peaks andma olemasoluvõimaluse ka väiksematele ja keskmise suurusega riikidele. Kes ei peaks enam kartma suuremate riikide sõjalise jõu kasutamist, vaid kõik võimalikud vaidlused ja erimeelsused lahendatakse läbirääkimistega. Nüüd on aga ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liikmesriik ise alustanud vägivalda endast mitu korda väiksema naabri kallal, pöörates ÜRO, ÜRO Julgeolekunõukogu ja rahvusvahelise õiguse põhialused kummuli. Riik, kes peaks aitama maailmas rahu tagada, on ise alustanud agressioonisõda.
Ka teine suur autoritaarne režiim ja ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige Hiina on kiiresti kasvatanud agressiivset sõjalist survet Taiwani suhtes. Vaenulikud sõjalised õppused Taiwani vahetus naabruses kannavad endas vaid ühte sõnumit – Taiwani vallutamiseks ollakse põhimõtteliselt valmis kasutama sõjalist jõudu.
Ka on Venemaa sõda Ukraina vastu toonud kaasa kahe suure autoritaarse režiimi Venemaa ja Hiina sõjalise ja poliitilise lähenemise. Ja osa Hiina edasiste sammude kalkulatsioonis on ka sellel, kui järjekindel on demokraatlike riikide reaktsioon Venemaa Ukraina-vastasele agressioonile. Ehk demokraatlike riikide nõrkus ergutab autoritaarseid režiime vägivaldsetele tegudele.
Peale kahe suure autoritaarse režiimi jõu kasutamisele tugineva tegevuse on sama muster ka väiksemate autoritaarsete või totalitaarsete režiimide iseloomustaja. Iraani rahastatav ja varustatav võrgustik Lähis-Idas, totalitaarse Hamasi terroristlik rünnak Iisraeli vastu 7. oktoobril, Põhja-Korea režiimi tuumarelvastumine ning relvakatsetused, mis ohustavad demokraatlikke Lõuna-Koread ja Jaapanit. Ja isegi autoritaarne Venezuela tegi referendumi, kas vallutada kümneid kordi väiksemalt naaberriigilt Guyanalt kaks kolmandikku tema territooriumist. Selle sõgeda referendumi tegemise innustus pärineb otseselt maailmas toimuvast paradigma muutusest ehk printsiibi «kel jõud, sel õigus» levikust rahvusvahelistes suhetes.
On päris ilmne, et kui Venemaa ja teiste autoritaarsete riikide rahvusvahelist õigust rikkuv tegutsemine vastulööki ei saa, siis on see mõtteviis kiire levima. Venezuelat me juba näeme, kuid kiusatust mingeid küsimusi jõuga lahendada on veel nii mõnelgi autoritaarsel režiimil kõikjal maailmas. Eriti kui võimalik rünnatav naaber on kordades väiksem ja nõrgem.
Seetõttu on äärmiselt oluline, et demokraatlikud riigid ning need, kellele ka tegelikult läheb korda rahvusvaheline õigus ning see, et erimeelsusi tuleb lahendada diplomaatia ja läbirääkimistega, kuid mitte sõjalise jõuga, suudavad lõpuks seljad kokku panna. Märkimisväärselt peavad vähenema topeltstandardid rahvusvahelist õigust rikkuvate ning kuritegusid sooritavate režiimide suhtes. On see siis kehtestatud sanktsioonidest tegelik kinnipidamine, sõjakuritegude rahvusvahelise kohtu ette toomine või ka tegelik poliitiline surve praegust maailma lõhkuvate režiimide suhtes. Sest need on agressiivsuse ja vägivallaga valmis minema täpselt nii kaugele, kui neil lastakse ja seda tolereeritakse. Seda näeme väga selgelt Venemaa puhul. Aga ka kõigi teiste eelpool nimetatud autoritaarsete agressiivsete režiimide puhul pole olukord teistsugune.
«Kel jõud, sel õigus» arusaama levikust järjest enamate riikide seas on kõige enam kaotada just väiksematel ja keskmise suurusega riikidel. Eriti, kui nende naabruses juhtub olema suurem agressiivne autoritaarne naaber. Seetõttu ei ole karistamatu vägivalla levik rahvusvahelistes suhetes ainult demokraatlike riikide väärtuspõhine probleem. Sellest võib saada vägagi praktiline mure ka nii mõnelegi autoritaarsele väiksemale riigile, kelle naabruses on keegi neist suurem ja tugevam. Seega on demokraatlikel riikidel potentsiaalseid liitlasi ka autoritaarsete riikide seas, kellele nende endi pragmaatilistest huvidest lähtudes ei sobi maailma edasine muutumine selliseks, nagu näeme Ukrainas.
Elementaarne on meie vaates aga muidugi see, et Euroopa riigid suudaksid oluliselt enam üksteisega kokku hoida ning see kehtib muidugi ka Euroopa suhetele USA, Kanada, Jaapani, Austraalia, Lõuna-Korea, Uus-Meremaa kui kõigi teistega, kes ei soovi autoritaarse jõupoliitika ala laienemist.
Urmas Paet
Euroopa Parlamendi väliskomisjoni aseesimees
:format(webp)/nginx/o/2024/03/26/15967229t1h90fd.jpg)