«Kardan, et järgmine auku kukkumine on veel raskem». Sõltuvusega maadlev noormees on abitus seisus

Evert võis päevade kaupa liikumatult voodis lamada, kanepit popsutada ja mitte kellegagi suhelda. Foto: Artur Kuusi illustratsioon

Kanepisõltlasest noormees, kes võitleb samal ajal ka psüühikahäirega, jääb Eestis ilma statsionaarsest sõltuvusravist, kuna keegi ei saa olla kindel, et ta ei ole endale ega teistele ohtlik. Probleem ei ole aga vaid ühes juhtumis, vaid taoline teenus on puudu kõigi kaksikdiagnoosiga inimeste jaoks. 

Evert (nimed muudetud – A.S.) oli varateismelisena täiesti tavaline laps: armastas jalgpalli, tegi palju trenni, unistas suurena seljakotiga rändamisest. Kui poiss aga 14-aastaseks sai, märkas ta meedikust ema Anna esimesi muutusi. Kui ta vanemal pojal oli puberteet küllaltki valutult möödunud, siis Evert oli pigem endasse tõmbunud. Ta oli teistsugune.

«Mingi aeg sa ikka mõtled, et ongi pubekas, aga siis hakkas pirn põlema. Käisin temaga kolme erineva psühholoogi juures ja kõik ütlesid mulle, et see on täiesti normaalne ja läheb mööda. Neljanda juurde ma enam ei läinud. Täna mõtlen, et ma oleksin pidanud võitlema.»