Ja lillekestest hea meel?

Naistepäeva hommikul käis Viru tänaval tihe sagimine. Foto: Mihkel Maripuu

Naisõiguslased leiavad, et naistepäeva tähistamine traditsioonilisel kombel aitab maskeerida sugudevahelist ebaõiglust.

See oli peaaegu sajand tagasi, 1925. aastal, kui sõna «naistepäev» eestikeelses ajakirjanduses esimest korda kasutati. Ja mitte ükskõik millistes lehtedes, vaid Venemaa Kommunistlise (enamlaste) Partei Peterburi Eesti osakonna häälekandjas Edasi. Artiklis «Naistööline ja talunaine, read koomale!» kurjustati, kuidas «kogu aja, iseäranis aga sõja ajal» on II Internatsionaal katsunud «seda proletariaadi püha» tähtsusetuks teha.

Ka nüüd, peaaegu aastasada hiljem, jooksevad rahvusvahelise naistepäeva tähistamise rindejooned üle Eesti. Venemaal, Valgevenes, Ukrainas, Hiinas ja Vietnamis on naistepäev täismõõdus riigipüha, Skandinaavias ja Lääne-Euroopas seda eriti ei teata. Baltikum koos Poola ja Balkani maadega moodustab omalaadse üleminekutsooni, kus naiste püha – mida on üle planeedi populariseerida püüdnud ka ÜRO – pole küll riiklikult meelespeetav, kuid siiski aktiivselt tähistatud. Selleks otstarbeks lennutatakse igal kevadel Ida-Euroopasse suuri koguseid rõõmsates värvides lilli Hollandi lillefarmidest.