INIMESTEST AEGAMÖÖDA ⟩ Silvia. Märtsipommide kukkumise kaja

Silvia Mellik päev pärast sünnipäeva. Foto: Vahur Laiapea

Tänase loo üks ajend on 80 aasta eest venelaste toime pandud sõjaroim – Tallinna pommitamine. Kui seda lugu paari nädala eest planeerima hakkasin, otsisin mõttes inimesi, kes lapsena pommitamise üle elanud. Mõte viis lapsepõlvesõbra ja tema emani. Juhan Kivirähk ja Ingrid Kivirähk. Kirjutasin Juhanile. Jaa, kindlasti oskab ema sellest rääkida, aga ta haigestus ja viidi just haiglasse, vastas Juhan. Kui koju tagasi tuleb, siis... Ei tulnud ema Ingrid enam koju. Ta suri 21. veebruaril.

Aga lugu? Kuidas leida inimest, kes lapsena pommitamise üle elas? Abi tuleb kahest allikast. Ingrid Kivirähki matustel viibis ka tema lapsepõlvesõbranna ja pinginaaber Silvia Mellik. Juhan juhatas mind temani. Ja veidi varem oli Silviaga rääkida soovitanud Urve Tauts.

Kui Venemaa 1940. aastal Eesti Vabariigi okupeeris, oli Silvia seitsmeaastane. Septembris läks ta Pühavaimu tänaval asuvasse 13. algkooli. Nõukogude võim ei saanud läbi ilma tubli ratsaarmeeta. Lastele anti kätte puidust mõõgad ja nad pidid kappama, jalge vahel harjavars, mille otsa kinnitatud vineerist hobusepea. Kappama rivis, organiseeritult. Idiootide ja mõrtsukate võim oli jõudnud Pühavaimu tänava algkooli.