KOMMENTAAR ⟩ Lõimumisuuring maalib pildi Eesti mitte-eestlastest värvilisemaks

Aimar Altosaar Foto: Mihkel Maripuu

Eestlastel on põhjust muretseda, et kas kõik need sajad tuhanded inimesed, kes jäid meile 33 aastat tagasi pärandina nõukogude okupatsioonist, on ikka meiega või jäävad tõrksateks võõrasteks. Sellepärast on meil vaja selget pilti, kuidas meil lõimumine edeneb. Üheksanda lõimumismonitooringu analüüsiga võite tutvuda 9. märtsi Postimees Nädalas. 

Eestlastel on oma riiki taastades ja nüüd juba ligi 33 aastat iseseisvana olnud palju probleeme Nõukogude okupatsioonirežiimi kolonisatsioonipoliitika tagajärgedega. Alates II maailmasõja lõpust, kui meie maa oli teist korda Moskva võimu poolt okupeeritud, püüti eestlasi alla suruda ja panna unustama omariiklust ning muuta meie maa sarnaseks Vene Föderatsiooni oblastitega, kus domineerib vene keel, linnade- ja maastiku pilt oleks ühtlaselt «nõukogulik» ning võimalikult täispikitud viisnurki ja sirpe-vasaraid kandvaid sambaid ja monumente.

Sajad tuhanded siia suunatud või meelitatud venelased ja venestunud teise rahvuste esindajad pidid sellesuunalise arengu tagama. Vanem põlvkond mäletab, kuidas eelmise sajandi kaheksakümnendate aastate keskpaigani samm-sammult läksid venekeelseteks ja selle kaudu ka -meelseteks ametkonnad, ettevõtted ja omavalitsusüksused. 1970ndatel hakati tõsisemalt venestama haridussüsteemi, mida aga, nagu ka kultuurielu, ei õnnestunud veel tuntaval määral üle võtta. Küll aga ehitati Eestis välja venekeelne koolisüsteem, mille tegevus on hoogsalt jätkunud ka aastakümneid vabas Eestis, kuna poliitikud ei suutnud selle muutmiseks leida ühtset tahet.