PALJASTUS ⟩ 100 miljoni dollari jagu laadungit: Putini sõjamasinale vajalik mangaan liigub Venemaale Sillamäe kaudu

• Mangaan jõuab Tšeljabinski tehasesse, mis veebruaris sunniga natsionaliseeriti.
• Kõik märgid viitavad, et mangaaniladustamisega hõlbustatakse Vene sõjatööstuse tööd.
• SilSteve inimesed rõhuvad äri juriidilisele korrektsusele.

Sõjatööstuses hädavajaliku mangaanimaagi tarned Venemaale on sõja puhkemise järel hüppeliselt kasvanud. Alates 2023. aastast saadeti seda sinna ka ekspeaminister Tiit Vähi hoole all oleva Sillamäe sadama kaudu. Mangaan jõudis Tšeljabinski tehasesse, mis veebruaris natsionaliseeriti. Sõjatööstuse huvides.

Venemaa mangaanitarbimine sõltub pea täielikult impordist – mingid mangaanivarud on neilgi, kuid vähekenegi arvestataval tööstuslikul tasemel pole neil kaevandamist õnnestunud käima tõmmata. Esialgsetel andmetel tarnis Venemaa 2023. aastal ajalooliselt palju, üle kahe miljoni tonni mangaanimaaki, mida kasutatakse kõrgkvaliteetse terase tootmiseks – näiteks ka relvatorude, soomukite ja soomukite roomikute jaoks. «Kasv tõenäoliselt ongi tingitud sõja vajadustest,» usub julgeoleku- ja majandusekspert Raivo Vare.

Veel üks Postimehega konsulteerinud ekspert tõi mangaanimaagi tarnete mahu tohutu kasvu põhjusena välja, et Venemaa on hõivanud ferrosulamite ekspordil need maailmaturud, mida varem kontrollisid Ukraina maardlad-tehased (Nikopol, Zaporižžja), kuid mis on sõja tõttu tegevuse lõpetanud. Seega lisaks sellele, et mangaani on Venemaal otseselt vaja sõjatööstuses, aitab see kaasa nende majandusliku haarde laiendamisele maailmas ning toob kopsakat maksutulu riigikassasse. Muide, statistikaameti andmetel oli Venemaa 2023. aastal peamine riik, kust ferrosulameid Eestisse imporditi (11,2 miljoni euro ulatuses), moodustades poole kogu siinsest ferrosulamite impordist (järgnes Brasiilia 37,1 protsendiga).

Kasv tõenäoliselt ongi tingitud sõja vajadustest.

Julgeoleku- ja majandusekspert Raivo Vare Venemaa mangaaniimpordi kasvust

Venemaa on mangaanimaaki sisse ostnud eelkõige Lõuna-Aafrika Vabariigist, Gabonist, viimasel ajal ka Elevandiluurannikult ja Brasiiliast.

Erinevatel põhjustel laevad otse Venemaa sadamatesse ei sõida ning vaja on vahepeatusi, kus mangaanilastid Venemaale suunduvatele vagunitele laadida. Põhjuseid on mitu: näiteks Vene sadamate tehnoloogilised-logistilised puudujäägid, samuti laevaomanike kartus Vene sadamatesse minna. Või siis eelistatakse lihtsalt kasutada juba varasematel aastatel sissetöötatud kanaleid ja süsteeme.

Rekordlast mobilisatsiooni ajal

Kahest miljonist tonnist mangaanimaagist, mis Venemaale mullu eksporditi, ligi 90 protsenti käis läbi Eesti ja Läti. Siin on põhiroll olnud Riia ja Ventspilsi sadamal, kuid alates 2023. aastast ka Sillamäe sadamal, kus mangaanimaaki ladustatakse ja lossitakse, misjärel see siis raudteed mööda Venemaale jõuab.

Läti riigile kuuluv ettevõte LDZ Logistika SIA on üks mitmest Läti ettevõttest, kes mangaanimaagi Venemaale liikumisest osa võtnud. Nemad hakkasid Aafrikast tulevaid mangaanimaagi laevu võõrustama juba 2018. aastal. Sõjaga kasvasid kogused hüppeliselt. Nõudlus kajastub ka hindades: ühe mangaanitonni hind on tõusnud sõjaeelselt 150 dollarilt 300–350 peale.

Näiteks 2022. aasta septembri lõpus, kui Venemaa president Vladimir Putin kuulutas välja osalise mobilisatsiooni ning Ukrainas okupeeritud oblastid kirjutati Venemaa territooriumiteks, oli ühe LDZ vahendatud 300 000-tonnise lasti (harukordselt suur last ka kogu sõjaperioodi kontekstis) rahaline väärtus ulmelised 100 miljonit dollarit. Viimased mangaaniveod LDZ kaudu toimusid 2023. aasta jaanuaris ning selleks ajaks olid nad alates 2020. aasta märtsist kolme aasta jooksul ladustamisteenust pakkunud 350 miljoni dollari väärtuses mangaanimaagile.

Postimees küsis artikli jaoks kommentaari ka LDZ-lt ja Läti transpordiministeeriumilt ning mõlemad küll kinnitasid, et said päringu kätte, kuid loo trükkimineku ajaks ei olnud nad kommentaari saatnud.

Tehas natsionaliseeriti sõjatööstuse jaoks

Aasta tagasi lõpetas LDZ mangaanimaagi ladustamise teenuse pakkumise. Nende vahendatud mangaanimaak jõudis eelkõige Tšeljabinski elektrometallurgia tehasesse. See on Venemaa suurim ferrosulamite tootja (80 protsenti ferrosulamite turust) ja kaitsetööstus on selle pikaaegne klient.

Alates 2023. aasta algusest hakkas mangaanimaak Tšeljabinskisse jõudma Tiit Vähi firma SilSteve kaudu, nagu selgus mitmest välismaisest tollideklaratsioonide andmebaasist. Eelmise aasta jooksul liikus SilSteve kaudu Tšeljabinskisse umbes 400 000 tonni mangaanimaaki. Kui palju SilSteve ilmselt enam kui 100 miljonit eurot väärt kaubandusest endale sai, Postimees ei tea. Küll on aga tõenäoline, et kui 2022. aastal sai ettevõte Venemaa-suunalisest müügitulust 624 000 eurot, siis mullu kasvas see summa hüppeliselt.

Eelmise aasta jooksul liikus läbi SilSteve Venemaale Tšeljabinskisse umbes 400 000 tonni mangaanimaaki.

Kui Postimees Tiit Vähiga ühendust võttis, vastas too: «Ma ei hakka andma konkreetset informatsiooni oma firmade tegevuse kohta. Ma ütlen üht asja. Kõik firmad täidavad Eesti seadusi, kaasa arvatud Eesti sanktsiooniseadust. Rohkem mul kommentaare ei ole. Ma täidan seadusi, Eesti on õigusriik ja ma ei pea õigeks ajada asju ajalehe kaudu.»

Mõjukate sidemetega mehed Sillamäel

Tiit Vähile kuulub SilStevest 50 protsenti, ülejäänud poole jagavad omavahel ära Jevgeni Malov ja Gleb Katkov (juriidiliselt täpselt sõnastades: nad on tegelikud kasusaajad firmades Famer Holding OÜ ja Optial Holding OÜ, mis omavad SilStevest poolt). Gleb Katkovi isa Andrei Katkov on SilSteve nõukogu liige. Sama seltskond on ka Sillamäe Sadama eesotsas.

Andrei Katkov ja Malov töötasid 1980ndatel koos tulevase tuntud Vene oligarhi, riigi rikkuselt kuuenda inimese Gennadi Timtšenkoga, hiljem äritsesid nad koos naftaga. Lähedased ärisidemed Timtšenkoga säilisid Katkovil ka järgnevatel aastakümnetel.

1998. aastal asutasid Katkov ja Timtšenko Yavara-Neva judoklubi, mida juhib nüüd veel üks Vladimir Putinile lähedane oligarh Arkadi Rotenberg. Klubi aupresident on Putin.

«Malov ja Katkov jäid mõneti eemale ning see on põhjus, miks neil ka ärid eraldi läksid,» meenutas Vare ja tõdes, et ta ei tea, kui kaugel tandem praegusel ajal Vene eliidist on. «Isiklikult neid naftaaegadest tundes ütleksin, et tegu on väga asjaliku seltskonnaga ja ärimeestena on nad kahtlemata arvestatavad figuurid. Nad pole seotud mitte ainult Sillamäe sadamaga, vaid ka Narva-Jõesuu turismiobjektide, elamute ja muu sellisega. Intelligentsed inimesed, ütleme niimoodi.»

Tšeljabinski tehase omanik Juri Antipov on kireva taustaga. Ta on Ukraina riigi sanktsioonide all, kuid on nüüd jäänud kahe tule vahele, sest veebruari lõpus pidasid Venemaa ametivõimud ta kelmuse kahtlustusega kinni. Põhjenduseks on, et ta erastas selle tehase 1990ndatel ebaseaduslikult. Tema rikkuse allikaks olev tehas arestiti ja tõenäoliselt natsionaliseeritakse. Põhjus? Selle tähtsus Venemaa sõjatööstusele.

Veebruaris külastas Putin isiklikult Tšeljabinskit ja heitis kohalikule kubernerile ette, et tehas ei ole suutnud ohtlikke heitkoguseid vähendada mahus, mis 2019. aastal kokku lepiti.

Oligarhi käed ulatuvad Lätist Trumpini

Sillamäele on mangaan jõudnud eelkõige Gabonist, kus mullu oli sõjaväeline riigipööre, aga ka Brasiiliast ja Elevandiluurannikult. Lätti aga erinevate operaatorfirmade vahendusel peamiselt Lõuna-Aafrikast. Jõuame loo vast kõige värvikama tegelase, Kremli globaalse käepikendusena toimiva oligarhi Viktor Vekselbergini.

Viktor Vekselberg (vasakul) ja Vladimir Putin. Foto: AFP PHOTO/RIA NOVOSTI/POOL/Aleksey Nikolskyi/Scanpix

Nimelt kontrollib Vekselberg Lõuna-Aafrika üht peamist mangaanilkaevandajat ja -tarnijat United Manganese of Kalahari (UMK), kust on pärit lõviosa Läti kaudu Venemaale jõudvast mangaanimaagist. Vekselberg on näiteks Ameerika Ühendriikide, Kanada, Ühendkuningriigi, Austraalia, Jaapani ja Ukraina sanktsioonide all. Ühendriikide võimud on teda küsitlenud ja tema kortereid läbi otsinud valimistesse, sealhulgas 2016. aasta presidendivalimistesse sekkumise eest. Ta on Vabariikliku Partei pikaaegse rahastaja Len Blavatniku ammune sõber ja äripartner. 2018. aasta kevadel vahendas Ühendriikide meedia pornonäitleja Stormy Danielsi väiteid, et president Donald Trumpi advokaat Michael Cohen sai Vekselbergilt pool miljonit dollarit, et panna Daniels maha vaikima kunagist afääri Trumpiga.

Tema abil on Venemaal õnnestunud mõjutada Lõuna-Aafrika sisepoliitikat: UMKd omab Vekselberg kahasse riigi võimupartei African National Congressi pearahastaja Chancellor House’iga, UMK ise tegi 2022. aastal võimuerakonnale 1,3 miljoni dollari suuruse annetuse.

Tummine eetiline küsimus

Igatahes tasub loo moraaliks silme ette manada tulevikuperspektiiv, kus Eesti piiri vastas on Vene tankid ja suurtükid, mis on valmistatud just sellestsamast mangaanimaagist, mis Eesti sadama kaudu praegusel ajal Venemaale läks. Kõik faktid sellele justkui viitaksid: mangaanimaak on Venemaa sõjatööstusele eluliselt vajalik tooraine, selle nõudlus idapiiri taga tõusis sõjaga lakke ning mangaanimaagi saajaks on tuntud Vene kaitsetööstuse teenindaja. Rääkimata viimaste nädalate kummalistest arengutest-spekulatsioonidest, mis puudutavad Tšeljabinski tehase omanikku Antipovit.

SilSteve terminal Sillamäe sadamas. Foto: Eero Vabamägi

Tõsi, mangaanimaagi vedu Venemaale ei ole sanktsioonide all. Kui Postimees saatis SilStevele täiendavad küsimused selle eetilise aspekti kohta – eelkõige rõhuasetusega, et on märkimisväärne oht, et SilSteve abil jõuab mangaan Venemaa sõjatööstusesse –, vastas ettevõtte juhatuse liige Jaanus Paas: «Mangaanimaak ei ole sanktsioonide all olev kaup ning avalike allikate kohaselt kasutatakse seda peamiselt terase väävlitustamiseks ja deoksüdeerimiseks raua- ja terasetööstuses.»

Paas rõhutab, et SilStevel ei ole äripartnereid ei Gabonis ega Tšeljabinskis, nad ei vahenda ega tarni mangaanimaaki ja kui nad lastimis- ja lossimisteenust pakuvad, ei ole nad lepingulises suhtes Tšeljabinski tehase omaniku Antipoviga. Küsimusele, kes sadamast mangaani edasi viivad, Paas ei vastanud. Faktiks aga jääb, et kui Aafrika rannikutelt teele asuvad laevad erinevatel põhjustel Venemaa sadamatesse ei julge minna, siis sobiva päästerõnga on neile ulatanud teiste hulgas just Sillamäe.

Miks mangaan ei ole sanktsioonide all?

Kogu loo taustal tekib küsimus: miks ei ole mangaan kui Venemaa sõjatööstusele hädavajalik tooraine sanktsioonide alla pandud? Vare spekuleerib: «Sellel on tõenäoliselt kaks võimalikku seletust. Neist üks on täiesti süütu: kuna kogu sanktsioonide protsessiga tegelevad suhteliselt väikese jõudlusega organisatsioonid ja inimesed, pole nende käed nii kaugele ulatunud, et kõikide asjadega tegeleda. See on heauskne selgitus. Halvem variant on, kui see oleks vorst vorsti vastu tegutsemine. Aga mul puudub teadmine sellest valdkonnast. Ma võin ainult aimata.»

Välisministeeriumi pressiesindaja Kerstin Meresma sõnas, et kuigi mangaan ei ole Euroopa Liidu ekspordikeelu all, siis näiteks mangaanoksiidid on. «Eesti on teinud ettepaneku kehtestada Venemaale ELi tasemel täielik kaubandusembargo, kuid seni pole ettepanek liikmesriikide seas üksmeelt leidnud. Jätkame tööd selle nimel. Samuti teeme järjepidevalt ettepanekuid täiendavate kaubanduspiirangute kehtestamiseks,» sõnas Meresma.

Vare viitas, et maailmas, täpsemalt arenenud riikides on väga suur probleem strateegiliste materjalidega, sealhulgas metallidega. «Osa neist on saabumas Venemaalt ja osa on Venemaale endale vajalik, sest tema enda tootmine pole piisav. Võibolla on vorst vorsti vastu kauplemist ka selles vallas olemas, aga ma tahaks küll loota, et mitte, ja tegemist on lihtsalt mittejõudmisega.»

Sanktsioonide kehtestamine on alati vaevaliselt kulgenud ning pidevalt on tulnud välja, kuidas ka keegi läänes kannatab nende tõttu. Kõige parem näide on Vare sõnul Vene teemandid. «Jutt nende sanktsioonide alla panemisest algas esimesest sõjapäevast. Ja sealt alates läks 12 sanktsioonipaketti aega, kuni see [impordikeeld] sisse viidi. Belgia oli vastu.»

«Naftat ei ole tänaseni sanktsioonide alla pandud. Kui keegi räägib, et Vene nafta on sanktsioonide all, siis see ei ole õige: sanktsioonide all on Vene nafta logistika,» lisas Vare. «Sanktsioonide all on ainult veokorraldus ja Euroopasse vedu. Kui Venemaa veab Hiinasse või Indiasse, ei juhtu midagi: India teeb sellest diisli, veab selle Euroopasse oma diisli sildi all, Euroopa ostab selle ära, mis sest, et see on Vene naftast tehtud.»

Ja veel üks näide, mille Vare tõi: vähemalt miljardi dollari jagu läänes toodetud kiipe müüdi eelmisel aastal Venemaale sõjatööstusele. «Osa neist otse, osa ringiga. Igal juhul on värskelt Ukrainas tabatud rakettidest leitud kiipe, mis on üsna värskelt toodetud läänes, kaasa arvatud Ühendriikides, kes on kõige kõvem sanktsioonide kehtestaja.»