Juriidiline rohelisus ja tume tulevik

Pole võimalik aru saada, kuidas niigi taaskasutataval bituumenil põhinev asfalt saaks olla «rohelisem» kui sellesse segada keemiliselt täiesti teistsuguse loomuga ligniini. Ligniinil mõistagi on peal rohemüüti tsementeeriv tempel. Foto: Dmitri Kotjuh

Rohepööre on täistuuridel kaasa haaranud loomult lootusetud biokütused, mille kasutamine suurendab sõltuvust Aasiast ega täida ühtki kliimaeesmärki. Tõsine küsimus on selles, kas omaaegsete biokütuste sõiduvees lavale tulnud bioplastikud ja muudki materjalid saavad üldse midagi pakkuda tuleviku jaoks, kus süsinikuheitmed peavad vähenema ja energia kokkuhoid kasvama.

1990ndate paiku tabas eri riike arusaam, et bioloogilisest toormest valmistatud mootorikütused on midagi head. Hiljem, kui 1997. aastaks oli sõlmitud ka Kyoto protokoll, lisandus arusaam, et need on ökoloogilised ja rohelised. Põhjus lihtne: nende valmistamiseks kulunud materjal kasvab ju tagasi ja fotosünteesiks kasutavad taimed atmosfääris olevat süsihappegaasi. Taimeõlidest diiselkütuste või ka biogaasi või bioetanooligi tootmine oli aga siiski pigem viis, kuidas põllumajandust toetada. Euroopa Liidus juba suudeti lüüa sellisele kütustele tempel «roheline».

See on aga n-ö juriidiline rohelisus, sest ühe tonni rapsõlist diiselkütuse valmistamiseks kulub üle 1,1 tonni naftasaadusi ning tonni biogaasi tootmisel lekib tootmisest u 0,5 tonni metaani, mis vastab 13 tonnile CO₂-le.