100-aastane endine õpetaja elas nädalaid üksi ka ilma elektrita

Irene Must oma kodus. Foto: Kadri Tammepuu

Keegi ei tea, kui paljud Eesti paarisajast oma teist sajandit käivast kodanikust arvutiga sinasõprust peavad, ent reedel sajandat sünnipäeva tähistav Irene Must on üks neist.

Õblukese Irene pilk on soe ja kindel nagu tema käsigi ajakirjaniku peos. «Astuge palun edasi,» naeratab ta lahkelt. Irene räägib soravalt, kuuleb hästi, liikumiseks keppi ega rulaatorit ei kasuta. Esmapilgul võiks arvata, et endine õpetaja tähistab paari päeva pärast 70., mitte 100. sünnipäeva.

Suur kolmetoaline korter kahekorruselises keskküttega sovhoosiaegses majas, kus naine pea pool sajandit on elanud, pärast abikaasa surma ligi kolm aastakümmet üksinda, paistab veatult korras. «Kui asjad panna kohe tagasi, kus on nende koht, siis segadust ei tekigi,» teab ta retsepti. Kopitanud vanainimeselõhnast pole korteris haisugi.

«Mul on väga hea hooldaja,» mainib Irene möödaminnes. Ent pelgalt igareedesest põrandapesust jääks sellest väheks. Sugulaste sõnul peab vanadaam oma kapid ja sahtlid ise nii korras, nagu vaid sisustusajakirjades näha võib.