«Imikut kandis ta õrnalt ja tasa ning ei protesteerinud üldse, kui ma beebi tema käest ära võtsin,» meenutas Suure-Lähtru elanik Hele-Mai Laanemaa 5. veebruari, kui tema aastane mastif Fritz veidi enne keskpäeva nende taluõuele vastsündinud imiku surnukeha tõi ja selle õuele asetas.

Veerand sajandit häirekeskuses töötanud Laanemaal on õnnetuse ja kuritegude ohvrite abistamisel suured kogemused, seega ei olnud tal imiku surnukeha nähes vaja pikalt aru pidada, kuidas toimida.

«Sõltuvalt sündmusest tuleb kõigepealt endale selgeks teha, kas sa annad kõigepealt abi ja helistad siis häirekeskusesse või vastupidi. Aga selle beebi puhul oli kohe aru saada, et teda enam aidata ei saa,» rääkis Laanemaa.

Copy