Venemaa mürsutoodang oli juba aasta tagasi sama suur kui Euroopa ja USA oma kokku

On peaaegu kindel, et lääneriikidest imporditud moona tarned Ukrainale 2024. aastal ei suuda pidada sammu Venemaa tarnetega oma relvajõududele. epa11016126 A Ukrainian serviceman of the 22nd Mechanized Brigade shows a crate with artillery shells at their position near the frontline city of Bakhmut, eastern Ukraine, 07 December 2023. Russian troops entered Ukrainian territory in February 2022, starting a conflict that has provoked destruction and a humanitarian crisis. EPA/MARIA SENOVILLA Foto: MARIA SENOVILLA / EPA / SCANPIX

Välisluureameti andmetel teeb Venemaa suuri jõupingutusi oma suurtükiväemoona tootmise suurendamiseks ning juba 2022. aasta lõpus oli Venemaa mürsutootmise maht samas suurusjärgus, mis Euroopa riikidel ja Ameerika Ühendriikidel kokku. Lääneriikide tootmismahtude kasv jääb aga Venemaa omale alla.

Ukrainale kallaletungi eel oli Venemaa moonadepoodes ja -ladudes hiiglaslik kogus suurtükiväemoona, mis suures osas oli pärand Nõukogude Liidu ülepaisutatud relvajõududelt. Hinnanguliselt oli see varu suurusjärgus kuni 20 miljonit mürsku, miini ja raketti, millest küll suur osa oli aegunud. Sõltuvalt aegunud moona seisukorrast saab sellest teatud osa kasutuskõlblikkuse tööstusliku kontrolli-, taaste- ja remondiprotsessiga arsenalides ennistada.

Venemaa suurtükiväemoona kulu on Ukraina vastase agressiooni käigus olulisel määral muutunud: kui 2022. aasta kevadel ulatus päevane moonakulu pealetungi tingimustes kuni 60 000 ühikuni, siis 2023. aasta teises pooles püsis see valdavalt 10 000 – 15 000 ühiku piires. Sellegipoolest on Venemaal kasutada päevas 3–4 korda enam moona kui Ukraina relvajõududel. Hinnanguliselt on Vene relvajõud alates invasiooni algusest kasutanud Ukrainas kokku 12–17 miljonit ühikut suurtükiväemoona

Venemaa tootis 2021. aastal uut suurtükiväemoona ja taastas aegunud laomoona kokku ligi 400 000 ühikut. 2022. aastal ulatus ainuüksi uue suurtükiväemoona tootmine Venemaal 600 000 ühikuni, mis oli umbes samas suurusjärgus kui Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu liikmesriikide tootmine kokku.

Venemaa on alates 2022. aasta suvest teinud tõsiseid jõupingutusi kasvatada suurtükiväemoona tootmist. Selleks kaardistas Vene sõjatööstuskompleks koostöös kaitseministeeriumiga tootmisvõimsused, tuvastas tootmise pudelikaelad ning rakendas meetmed nende mõju vähendamiseks.

Protsessi tulemusena kinnitati investeerimisplaanid, et tootmismahte 2023. aasta jooksul järsult kasvatada. Hoolimata Lääne sanktsioonide piiravast mõjust tehaste sisseseade, tootmisseadmete ja tööpinkide hankimisele ning kroonilisest kvalifitseeritud tööjõu puudusest saavutati 2023. aasta jooksul suurtükiväemoona tootmise mitmekordne kasv. Suurtükiväemoona tootmine ja taastamine ulatusid 2023. aastal kokku 3–4 miljoni ühikuni, ületades mitmekordselt kogust, mis on kasutada Ukrainal.

2024. aastal tõenäoliselt lõpeb Vene moonadepoodes ja -ladudes taastamiseks sobiliku suurtükiväemoona varu, mistõttu kannab sellest alates Vene sõjaväe moonaga varustamise põhiraskust uue moona tootmine. Venelaste jõupingutused tootmise edasiseks kasvatamiseks jätkuvad, sealhulgas püütakse hankida Lääne päritolu tööstusseadmeid, kasutades erinevaid sanktsioonide vältimise skeeme kolmandate riikide vahendajate kaudu.

Ukraina samas sõltub lääneriikidest imporditud moonast, mille varud on suures osas juba Ukrainale tarnitud ning mille tootmismahtude kasv on võrrelduna Venemaaga palju aeglasem. Seetõttu on peaaegu kindel, et lääneriikidest imporditud moona tarned Ukrainale 2024. aastal ei suuda pidada sammu Venemaa tarnetega oma relvajõududele. Ukraina ja Venemaa relvajõudude ebavõrdsus suurtükiväemoona kättesaadavuses kasvab 2024. aastal tõenäoliselt veelgi.

Soomustehnika kaotusi saab veel mitu aastat ladudest kompenseerida

Venemaa kaotused soomustehnikas (tankid, soomukid, liikursuurtükid) on alates invasiooni algusest olnud äärmiselt suured – 2024. aasta jaanuari seisuga oli see 2600 tanki, 5100 soomukit ja 600 liikursuurtükki. Kaotuste korvamiseks on Venemaa kasutanud soomustehnika reservi, mis koosneb ennekõike Nõukogude Liidu armeelt pärandiks saadud tuhandetest ühikutest hoiuladudes konserveeritud soomustehnikast, millest osa on viimase paarikümne aasta jooksul moderniseeritud ja kasutusele võetud.

Enamik sellest on nii moraalselt kui tehniliselt vananenud ning kõige vanem osa on aastakümnete jooksul degradeerunud punktini, kus selle lahinguvõime taastamine ei pruugi olla võimalik ega otstarbekas.

Venemaa kannibaliseerib konserveeritud tehnikalt komponente sõjas kahjustada saanud soomustehnika remontimiseks või hoiuladude tehnika taastamiseks – sellisel moel on tõenäoliselt võimalik taastada lahinguvõimeliseks iga kolmas-neljas konserveeritud relvasüsteem.

Seetõttu on tõenäoliselt ka teostatav Venemaa presidendi Putini avalikult väljakäidud plaan taastada 2026. aastaks 2000 vana tanki. Konserveeritud soomustehnika taastamist võib käsitleda ennekõike hädalahendusena, tagamaks Venemaa soomusvõime ajaks, mille jooksul sõjatööstuskompleks ei suuda asendada sõjas kaotatud relvasüsteeme uutega.

Tõenäoliselt jääb selline praktika aktuaalseks keskpikas perspektiivis ehk 5–10 aastat.

Peamised probleemid tankide tootmisel ja taastamisel on komponentide puudus ja nende kõikuv kvaliteet ning kvalifitseeritud tööjõu puudus Vene sõjatööstuses. Toodangu kvaliteedi oluline tõstmine rahvusvaheliste sanktsioonide tingimustes on tõenäoliselt ebarealistlik ka 5–10 aasta jooksul.

Kuigi sanktsioonid on piiranud Venemaa ligipääsu kvaliteetsetele komponentidele ja ennekõike tööpinkidele, tootmisliinidele ja tehaste sisseseadele, otsib Venemaa pidevalt võimalusi sanktsioonidest kõrvalehiilimiseks kolmandate riikide, ennekõike Hiina ja Hongkongi erihalduspiirkonna kaudu.

Lühikeses perspektiivis on Venemaa tõenäoliselt võimetu täiesti uue soomustehnika tootmist oluliselt kasvatama, kuid reservladudes oleva konserveeritud soomustehnika taastamisega on võimalik korvata kaotusi Ukrainas veel mitme aasta jooksul.

Venemaa on kaotuste jätkudes Ukrainas sunnitud leppima üha vanema ja võimetelt üha piiratuma soomustehnikaga, kuid kvantitatiivses plaanis soomusvõime siiski säilib.