/nginx/o/2012/04/03/1039202t1hd04d.jpg)
Sügavad maanteekraavid Eesti teede äärest ei kao, sest muidu läheks tee-ehitus liiga kulukaks.
Sügavad maanteekraavid ei kao kuhugi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maanteeameti planeeringute osakonna spetsialistid selgitavad, et tee ehitatakse looduslikule pinnasele, mille peale tehakse vett minema juhtiv dreenkiht ning seejärel liiv ja killustik ning kõige lõpuks sõidutee kate, kirjutab Õhtuleht. Oma osa mängib ka pinnasevesi – kui see tungib tee konstruktsiooni, on tagajärjeks külmakerked ja tee kandevõime väheneb, seepärast tulebki kraavid üsna sügavad teha.
Tallinna Tehnikaülikooli teetehnika õppetooli teaduri Tiit Metsvahi sõnul rajatakse uute teede ehitamisel asfaltkattega teepeenraid ja ka kraavinõlvad tehakse märksa laugemad, seda juhul, kui teemulle ei ole kõrge ja teemaa-ala on piisavalt lai. Lauge nõlvusega ala laius ei ole küll 10–20 meetrit lai, kuid siiski piisav, et lubatud kiirusega sõitev auto saaks suure tõenäosusega maanteele tagasi siirduda või lihtsalt seisma jääda ilma üle katuse rullumata.
«Teeäärne maa on paraku väga sageli eraomandis – selle kättesaamine nõuab aega ja tihtipeale läheb tee-ehitusega kiireks ning probleem ei saa mõistlikku lahendust. Kindlasti ei ole maanteeametil armastust sügavate kraavide vastu,» teab Metsvahi.