LEHTME PÄRAND ⟩ «Kõik annetajate raha, mis Ukrainasse läks, on läinud valesti»

Slava Ukraini maksis «lao» sildi all 7000 eurot kuus Vaskivi naise ja tema sõbranna korteri kasutamise eest selles Lvivi majas. Väikeselt (ülevalt alla): Hennadi Vaskiv geriljakiirabis, Johanna Maria Lehtme Izjumis Lootuse abipakke jagamas ja talvevorm Ukraina sõduritele. Kui palju nende eest maksti, on üsna segane. Foto: Kollaaž Slava Ukraini, Pm

Slava Ukraini endise juhi Johanna-Maria Lehtme väidetava kallima Hennadi Vaskivi kontrolli all olevale ettevõttele ja fondile makstud Eesti annetajate rahast osa kadus eriti sügavasse mutiauku. Prokuratuur üritab seda sealt välja kaevata.

Kokkuvõttes on kogu summa, mis Ukrainasse läks, läinud valesti, võttis Slava Ukraini nõukogu esimees Kristo Tohver kokku Vaskiviga seotud firmale ICC Constructions (ICC), aga ka heategevusfondile All for Victory (AFV) kantud annetajate raha saatuse. Küll möönis ta, et pole jaksanud kõiki arved rida-realt üle kontrollida. See jääb prokuratuuri teha.

Riigiprokuratuur sai lõpuks kätte dokumendid Slava Ukraini Ukrainasse kantud raha kohta ning peatselt selgub, kas ja kellele kriminaalasjas kahtlustus esitatakse. Slava Ukraini praeguste juhtide võime teha samu asju märkimisväärselt odavamalt näitas kätte endiste juhtide kulutuste kõige jämedamad traagelniidid.

Slava Ukraini on ICCle maksnud kulurea «Lvivi kontor» alt «lao ja transporditeenuste» eest igakuiste summadena (4x5980, 6600 ja 2x7000 eurot) kokku 43 920 eurot.

Lvivi laost on olnud meedias juttu seoses sellega, et endised vabatahtlikud avastasid lattu seisma jäänud «Prillitoosi» kindad-sokid-sallid ning meditsiinitarvikud.

Slava Ukraini praeguse juhi Anu Viltropi teada asus «ladu» Lvivis Striiska tänava kortermajas.

NLG Media uuriv ajakirjanik Oleksandra Hubytska uuris Postimehe palvel välja, et 159,3-ruutmeetrine ruum selles hoones kuulub 2021. aastast kahasse Hennadi Vaskivi abikaasale Oksanale ja Vaskivi endise alluva Andrii Bilii abikaasale Galinale.

Samal aastal sattus Lvivi abilinnapeana töötanud Vaskiv korruptsiooniskandaali ja lahkus ametist, linnapea nõunikuna töötanud Bilii vabastati ametist peatselt pärast seda.

Slava Ukraini endiste vabatahtlike sõnul oli suhteliselt väike ruum kasutusel kontorina. Abisaadetisi hoiti vabatahtlike sõnul teises kohas ja oli «veel üks ladu sealsamas, kus ehitati autosid ümber».

Postimehe Lvivi kontaktide andmetel on sõjaaja tava anda abiorganisatsioonidele ruume kasutada tasuta, mõnel puhul tuleb maksta kommunaalkulude, nt elektri eest.

7000 eurot kuus oleks Lvivis ka ilma sõjata ulmeline rendisumma. Internetikuulutuste järgi saaks heas kohas 300-ruutmeetrise lao rentida kümme korda odavamalt. Tallinnaski maksab Slava Ukraini lao eest 120 eurot kuus.

Kuna transpordi eest maksis Slava Ukraini suuri summasid teiste kuluridade alt, siis ükskõik, kas kirjas oli ladu või transport, ei saa välistada, et need laoarved olid mitte millegi eest.

Revisjoniaktis on kirjas, et kuigi ICCga sõlmitud lepingus oli nõue esitada koos arvega kuluaruanne, seda ei esitatud. ERR luges Slava Ukraini lepingust ICCga välja, et 43 920 eurot maksti firmale hoopis abisaadetiste veo korraldamise eest Tallinnast Lvivi. Kuna transpordi eest maksis Slava Ukraini suuri summasid teiste kuluridade alt, siis ükskõik, kas kirjas oli ladu või transport, ei saa välistada, et need laoarved olid mitte millegi eest.

Geriljakiirabi hind kukkus kolm korda

Kuna Anu Viltrop lükkas uuesti käima geriljakiirabide projekti, millega on Ukraina võitlejatele ostetud, remonditud ja ümber ehitatud 23 rindekiirabi, tekkis võimalus võrrelda, palju maksid Viltropi ja palju Lehtme autod.

Lehtme käis mullu loominguliselt välja arve (47–75), mitu Toyota Hiace‘i on Slava Ukraini ostnud ja lasknud geriljakiirabiks ümber ehitada. Revisjon tuvastas dokumentide järgi 61 masinat. Kuni Lehtme MTÜst lahkumiseni 2023. aasta kevadel kulus nende peale kokku 1,34 miljonit eurot ehk keskmiselt 21 837 eurot auto kohta.

Anu Viltropi ajal alates mullu augustist osteti, remonditi, ehitati ümber ja saadeti Ukrainasse 23 masinat kokku 169 134 euro eest. «Geriljaprojekti puhul räägime avalikkusele alati projekti kogukulust + kümme protsenti üldkuludest,» täpsustas Viltrop. See teeb 7354 eurot auto kohta ehk kolm korda vähem kui Lehtme ajal.

Tähelepanuväärne on see, et Lehtme ajal on geriljakiirabide projekti alt ICCle makstud vaid 127 972 eurot. Lepingu järgi pidi ICC saama iga ümber ehitatud auto eest 3500 + 100 eurot (Postimehe teada ehitas ICC partner Vassil Patralski neid tegelikult 900 euroga tükist). Teoreetiliselt katnuks ICCle makstud summa 35 masina ümberehitamise.

Lehtme ütles viimases intervjuus (PM 28.04.2023), et ICC-le on makstud 17 geriljakiirabi ehitamise eest, mis teeks kokku 61 200 eurot. Sellisel juhul oleks 67 000 eurot makstud millegi muu eest.

Seega on «õhus» 110 rehvi raha.

Arvestades Lehtme loomingulist ümberkäimist arvudega, ei pruukinud see õige olla. Lehtme töö üle võtnud Viltrop enda sõnul ei tea, kui palju ja mille eest Lehtme maksis. Revisjoniaktis on mainitud geriljakiirabide projekti all, et makstud on veel 162 autorehvi eest, dokumendid leiti 52 rehvi kohta. Seega on «õhus» 110 rehvi raha. Viltropi ajal on rehv maksnud keskmiselt 66 eurot. Varasemat keskmist hinda revisjon ei maininud ja Viltrop öelda ei osanud. Ütles ainult, et suure osa rehvidest oli soetanud ICC.

Suurema osa raha saajad on teadmata

Revisjoniakt käsitleb geriljakiirabide 1,34 miljonilisest kulust vaid 434 685 eurot. Sellestki 306 713 euro saajaks on raamatupidamises märgitud «muud tehingupartnerid». Ainukesena on avalikult teada, et Merko Ehituse annetatud 135 000 euro eest ehitati Eestis kümme geriljakiirabi.

Kellele ja mille eest on makstud geriljakiirabi projektis veel ligi 1,1 miljonit, ei ole selgelt öeldud, viidatud on autode ostule, kütuse- ja lähetuskuludele. 61 sobivat Toyota Hiace‘i võiksid jämedalt maksta kokku 300 000 eurot. Viltropi sõnul osteti osa autodest ICC käest, lisaks nimetas ta Leedu jm ettevõtteid.

«Geriljaprojekti kulud 2022 sisaldavad raha nii Eesti kui ka Ukraina partneritele ja ettevõtetele. Lisaks IC Constructioni esitatud arvetele on selle projekti alla läinud Rotary kiirabide ost, osa autosid osteti veel eraldi ettevõtetelt ja eraisikutelt,» vastas Viltrop arupärimisele. «Aga ka AFV (revisjoniaktis on aga märgitud, et AFV pole selle projekti alt raha saanud – Ü. H.), rehviettevõtted, autoremondiettevõtteid, Silwi autoehitus, kes ehitas ümber esimesed kiirabid.»

Paraku on koos Johanna kadumisega läinud kadunuma tabel, kus oli kirjas, mis sinna projekti alla kõike täpselt liigitati.

Slava Ukraini juhataja Anu Viltrop

Segaduses on Viltropi sõnul süüdi Lehtme: «Paraku on koos Johanna kadumisega läinud kadunuma tabel, kus oli kirjas, mis sinna projekti alla kõike täpselt liigitati. Tol ajal ei pandud raamatupidamises objekte kuludele ilmtingimata külge. Kindlasti on seal ka lähetuskulusid, autode transporti jms.»

Krõbeda hinnaga jõulupakid ja talvevormid

ICC-le on makstud kokku 1,56 miljonit eurot. Kiirabiprojektist märkimisväärselt rohkem hoopis jõulupakkide (904 887) ja talvevormide «1000 kangelast lumes» eest (413 506). Muude kulude all on 3920 eurot 280 eseme lasergraveerimise eest. Milliste esemete ja miks, Viltrop ei tea.

Toidu- ja hügieenipakke soetati arvete järgi 22 600, mis teeb paki hinnaks 42 eurot. Sellest u kaks eurot paki kohta on makstud väikeettevõtjatele taskulampide, patareide ja mobiiltelefonide eest (telefonid pakki ei kuulunud). ICC on saanud toidukraami eest u 40 eurot paki kohta. Kui palju pakkides sisaldunu tegelikult maksis, on võimatu öelda, spekuleeritud on kümmekonna euroga. Videotel ja fotodel on näha odavaid Ukraina või Poola brände (kuivained, konservid, toiduõli jne).

«See oli üks suur valukoht meie jaoks,» ütles Slava Ukraini nõukogu esimees Kristo Tohver. «900 000 oli hange. Ühtegi ostudokumenti me ei saanud, kuigi küsisime. Meil on üks arve ICC-lt, kus on loetletud kogusteta asjad. Revisjon tõi välja, et see on väga suur probleem. Dokumendid on nagu korras, aga kas need pakid oleks pidanud maksma 900 000, 600 000 või 400 000, seda me ei tea.»

Vaskivi sõbra, tekstiilitöösturi Jevgeni Rõžikovi ettevõte Apparel de Furniture sai 370 900 eurot tekist ja padjast koosnevate komplektide eest.

Viltropi sõnul osteti neid arvete järgi 18 600. Revisjoniaktis on märgitud, et täielikult või osaliselt on tõendatud 8245 komplekti üleandmine abivajajatele.

Viltropi sõnul osteti neid arvete järgi 18 600. Revisjoniaktis on märgitud, et täielikult või osaliselt on tõendatud 8245 komplekti üleandmine abivajajatele. Arvete järgi maksis üks komplekt u 20, tõendatud koguse järgi 45 eurot. Eesti netipoodidest saab 20 euroga korraliku teki ja padja. Ukraina vabriku hulgihinna selgitab loodetavasti välja prokuratuur.

Lisaks ICC-le on talvevormide eest esitanud kokku 413 505 euro eest arveid kaks FIEt Dnipro linnast. Üks neist, Konstantin Harenko, on mitme tekstiilifirma omanik. On veider, et ta tegi talvevormide hinnapakkumise mitte mõne oma ettevõtte nimel, vaid FIEna.

Teine on Anna Slutska(ja), isanime esitähega V. Ajakirjanik Oleksandra Hubytskal õnnestus tuvastada Dniprost, kust vormid tulid, sellenimelisi naisi kaks: üks oli FIEks registeeritud tegevusalaga «tekstiilitoodete tootmine, v.a rõivad», registrist kustutatud 16. augustil 2023. Teine on küünetehnik. Pole välistatud, et need FIEd olid vaid vahendajad, keda kasutati selleks, vormide vabrikuhinda ei saaks tuvastada.

Mille eest veel Slava Ukraini ICC-le maksis? Omal ajal vastas Lehtme uduselt, et tehti autoremonti, osteti akulaadimisjaamu ja generaatoreid (59 tükki revisjoni järgi). Viimased kaks on kulurea «taktikaline elektroonika» all, kokku 61 054 eurot.

Postimees helistas kolmapäeval Ukrainasse Lehtme abikaasale Vitalile, kes lubas edastada Lehtmele Postimehe kommentaaripalve, kuid Lehtme pole Postimehega ühendust võtnud. Telefoninumber, mida Lehtme kasutas Eestis, enam ei tööta.

Reporteritööd aitas teha Priit Pullerits.

Tõmmati tüdruk täiesti ribadeks, aga kus on tõendid?!

Mait Mäesalu, Slava Ukraini MTÜ liige ja finantsjuht

Slava Ukraini MTÜ liige ja finantsjuht Mait Mäesalu Foto: E-kaubanduse Liit

Mõte pidi olema heas usus Ukrainat aidata. Aga me kõik teame, kes taustal seda jama üles keerutab! Aga Ilmari kohta ei julge keegi midagi kirjutada! Solvus Johanna peale ja hakkas talle näpuga näitama.

Ilmar hakkas kuskilt maalt arvama, et Johanna teeb kuidagi midagi vahelt. Nõukogule käis ja rääkis, kuidas kõik on halvasti. Nüüd on aasta möödas, prokuratuurid ja kõik lõpetavad. Ühtegi konkreetset asja pole, kus öeldaks, mida ta siis tegi valesti.

Tüdruk istub nüüd Kiievis ja Eestisse jalga tõsta ei taha. Johanna elu on ära rikutud! Tõmmati tüdruk täiesti ribadeks, aga kus on tõendid?!

See kuradi Hennadi elab Ukrainas oma elu edasi! See ei huvita Ukrainas kedagi, et Hennadi mingitelt eestlastelt äkki võib-olla 100 000 ära varastas!

Mis roll oli Johannal, pole teada tänini

Ilmar Raag, MTÜ Slava Ukraini nõukogu liige

MTÜ Slava Ukraini nõukogu liige Ilmar Raag Foto: Madis Veltman

Kuna mina ei olnud juhatuse liige ja nõukogu ei olnudki sel ajal, kui toimusid probleemsed asjad, ei olnud mul mingit sisulist võimalust rahaasju mõjutada.

See, mis roll oli Johannal, on siiamaani selgusetu. Olen nõukogus öelnud, et probleemid, mida nägime, olid seotud sellega, mis toimus Ukrainas. Mina ei ole see, kes ütleks, et Johanna pani raha kõrvale – seda ma ei tea.

Teisalt oli probleem selles, et kuna Slava Ukraini lugu oli enneolematu edulugu, siis väga paljud pikka aega arvasid, et tegemist on kokkuvõttes ainult infooperatsiooniga või poliitilise kemplusega, mis tundus mugav seletus seni, kui sa arvudele otsa ei vaadanud.

Valskust on igal juhul tehtud

Kristo Tohver, MTÜ Slava Ukraini nõukogu esimees

MTÜ Slava Ukraini nõukogu esimees Kristo Tohver Foto: Taavi Sepp

Ma ei ole näinud ühtegi dokumenti, mis ütleks, et juba Eestis oleks tehtud sikku. Küll võib vabalt olla, et Johanna teadis, mida Ukrainas tehakse. Seda uuribki politsei, kas Johanna oli kuidagi sellega seotud. Aga dokumentide jälg näitab probleeme Ukraina poole peal.

Kõik algas geriljakiirabi ehitamise hinnast. Suhteliselt kiiresti saime aru, et autode soetamise teema mingist hetkest... Sama tüüpi arveblankettidel tulid autode ostuhinnad.

Siis teame, et hakati maksma AFV-le logistikateenuse eest ja siis hakati ICC-le sama asja eest raha maksma.

Need kõik läksid meil punaste tulukestena põlema ja selle kõige kohta me aru pärisime. Esitati mingid dokumendid, aga need väga palju sisuliselt ei ütle. Kas mingi summa on 100 000 või 300 000, seda loodan lõpuks saada politsei käest teada, et mida ICC lõpuks vahelt tegi.

Kas see oli Johanna poolt tahtlik või lendas ta orki, seda uurib politsei. Ma ei tahaks seisukohta võtta. Aga valskust on igal juhul tehtud, küsimus on selles, kas Johanna oli selles osaline või tõmmati õnge.

Mida on Slava Ukraini uued juhid välja uurinud

Slava Ukraini nõukogu juht Kristo Tohver ja tegevjuht Anu Viltrop rääkisid, mis on vahepeal selgunud seoses Ukrainat aitava vabaühenduse tegevusega nüüdseks orbiidilt haihtunud Johanna-Maria Lehtme juhtimisel kuni mullu kevadeni.

Seni on valdavalt räägitud, et uurimise all on Slava Ukraini raha, mida on kasutatud Ukrainas. See jätab mulje, et Eestis oli kõik korras ja raha väärkasutust ei olnud. Kas see on ka teie teadmine, et asjad olid valesti Ukrainas, või on ka Eestis rahaga küsitavusi tekkinud?

Tohver: Mina ei ole näinud ühtegi dokumenti, mis viitaks sellele, et Eestis oleks kuskil raha kadunud. Kõik dokumendid ei olnud päris lõpuni korrektselt vormistatud, seda ütlesime ka revisjonis. Aga kui vaadata suures pildis, et kuskil jääb mingi dokument üle andmata või vormistamata, siis see ei tekitanud meis suurt kahtlust või probleemi. Probleem tekkis ikkagi sellega, et on sõlmitud pooleteistmiljoniline leping kellegagi [Ukraina äriühinguga ICC Constructions] ja see on nagu must auk. Seal läksid kõik tulukesed kohe põlema.

Ma ei ole näinud ühtegi dokumenti, mis ütleks, et Eestis oleks tehtud sikku. Küll võib vabalt olla see, et Johanna[-Maria Lehtme] oli teadlik, mida Ukrainas tehakse. Seda uuribki politsei, kas Johanna oli kuidagi sellega seotud. Dokumentide jälg näitab ikkagi probleeme Ukraina poole peal.

Kas siinse huvi Slava Ukraini tegemiste vastu tekitas Lvivi ladu, mille eest maksti 7000 eurot üüri?

Tohver: Absoluutselt. Väga suur teema, mille tõstatasime, kui probleem välja tuli, oli see, mis saab Lvivi laost, sest see ei ole ju enam meie kontrolli all, ei ole enam Slava käes, vaid on edasi antud kohapealsele partnerile. Kui Johanna meiega alguses veel koostööd tegi, oli tema üks väga selge ülesanne aru saada, mis on Lvivi laos veel alles ja kuidas sealt asjad edasi liiguvad ja et nad õigetesse kohtadesse liiguvad. Mis sellest ja kuidas lõpuks sai... Johanna lõpetas sisuliselt meiega koostöö ära. Nii et me täpselt ei tea, mis seal edasi sai.

Lvivi ladu oli üks väga suur probleemi allikas kohe esimesest pilgust peale.

See vist oli pigem korter, mis funktsioneeris laona?

Tohver: Mina teadsin, et neil on mingi koht Lvivis, kus nad mingeid asju hoiavad.

Viltrop: Minu ülesanne oli liikuda Slavaga edasi ja ma ei ole vanade küsimuste lahendamisele ülemäära palju aega pannud. Mulle on tundunud, et see on tulutu. Võin öelda, kuidas erinevad vabaühendused ja organisatsioonid oma ladusid peavad: mõnel on tõesti ladu, mõnel on see kellegi vabatahtliku korteris. Siin on sada erinevat varianti. Kuidas seal oli, ma tõesti ei tea.

7000 euro eest saaks ilmselt terve selle maja rentida, kus väidetav ladu asus. Kas tohutu hind pani ka punase tulukese põlema?

Tohver: Mulle konkreetselt ei tule see [kulu]rida tuttav ette, aga meile oli iga summa, mis oli ICC-le või All For Victoryle makstud, [tähelepanu väärt]. Kas see üks konkreetne summa oli vale või mitte, ei ole suures pildis, arvan, enam nii tähtis, sellepärast et teame, et kokkuvõttes kogu see summa, mis sinna [Ukrainasse] läks, on valesti läinud. Lao teema ja hind ei tule mulle tuttav ette, aga ma ei ole ka kunagi neid arveid ise üksipulgi läbi käinud. Mina võtan oma järeldused kõigest sellest, mis revisjon meile andis. Kui tulin 2023 märtsis [Slava Ukraini] nõukogusse, ei võtnud ma endale kohustust iga arvet eraldi läbi käia. Mul ei ole selleks ka aega ega mahti.

Jällegi, ma ei imesta, sellepärast et lõpuks nad muutusid päris osavaks nende erinevate viisidega raha vahelt teha. Kõik algas geriljakiirabide ümberehituse hindadest. Siis saime teada, et hakati maksma topelt AFV-le logistikateenuse eest ja ICC-le sama asja eest. Need kõik on need, mille kohta me aru pärisime ja mille kohta esitati mingid dokumendid, aga mis väga palju sisuliselt ei ütle. Kas mingi summa on 100 000 või 300 000, loodan lõpuks saada politsei käest teada, mida ICC vahelt tegi. Me ei näe ICC kuluarveid.

Kõiki üksikuid arveid meie [nõukogus] üle ei kontrollinud, sest selleks ajaks läks juba politseiuurimine käima ja me ei näinud põhjust kasutada annetajate raha tegemaks audiitor- või revisjonifirmaga Ukrainas koostööd, et sedasama asja uurida, sest selle eest tuleb maksta. Parem on seda raha kasutada lisakiirabide või meditsiinitarvikute tegemiseks. See oli väga selge otsus pärast esimest revisjoni.

Üks asi veel, mis on oluline: kogu aeg räägitakse seda, et me ütlesime, et revisjon oli väga hea. Me ütlesime seda, et dokumentatsioon oli parem, kui me arvasime, seda oli rohkem. Me kartsime, et see on veel rohkem pudru ja kapsad. Tegelikult oli dokumenteeritud asju päris palju, aga ütlesime ka kohe väga selgelt seda, et poolteist miljonit on küsimärk. Kui palju sellest päriselt läks sinna, kuhu pidi minema, ja kui palju tehti vahelt, seda me ei tea. Seda ma ei hakanud ka revisjoni teise osaga enam uurima, sest politseiuurimine juba käis.

Kui Anu Viltrop tuli Slava Ukraini etteotsa, siis geriljakiirabide hind kukkus kolm korda. Millest see vahe?

Tohver: See näitabki seda, et kasutati õilsat ideed ja head mõtet ning tehti erinevates juppides seal vahelt, kas ostu või ehituse pealt. Nii palju kui olen saanud tagasisidet, siis kohati viimase otsa autod ei olnud enam kvaliteedilt sellised nagu alguses, kui Silwi tegi autosid ümber Tallinnas.

Praegu näen, et nüüd on autodele antud väga selged kvaliteedigarantiid ja teiseks ka hoolduse garantiid.

Nad [Ukrainas] töötasid välja skeemi, kuidas Eesti annetajatelt seitset nahka koorida, samas tehes ikkagi heategevust, aga lihtsalt tegid endale hea sissetulekuallika. Teame nende enda majandusaasta aruandest, et kasum oli 25 või 30 protsenti.

Viltrop: Olen ühte hilisema satsi geriljakiirabiautot näinud ja saanud võrrelda, mis teeme praegu ja mis oli siis. Seal tulebki vahe. Me oleme avalikult kirjeldanud, milliseid töid me teeme. Meil on teatud kvaliteediga linoleum, aga selles autos, mida vanast perioodist nägime, on mingisugune suvaline linoleum; meil on oluline, et linoleum oleks kulumiskindel; too vana perioodi auto oli värvimata, meil on autod värvitud spetsiaalse värviga, millega põhimõtteliselt värvitakse ka tanke. Meil on kindel nimekiri, mida me iga kord ära täidame.

Geriljakiirabisid saaks ehitada ümber nii odavamalt kui kallimalt. Kogu aeg tuleb jutuks, kas autod peaks soomustama või mitte – me oleme teinud valiku, et ei soomusta, mis tähendab, et see sobib teatud rindelõikudes teatud üksustele, mitte kõigile. Me ei saa teha asju, mis sobivad kõigile. Meie mõnes mõttes odavus tuleb sellest, et me teeme neid autosid mingi portsu korraga, mitte ükshaaval. Üks asi, mis teeb meil auto kallimaks, on see, et meil ei ole haavatute vedamiseks mingi suvaline kanderaam, vaid korvraam, mis maksab üle 500 euro.

Tohver: Päris alguses me ostsime siin kiirabi, ei teinud sellega peaaegu midagi, saatsime teele. Võib-olla ostsime mingisuguse raami või rehvid. Sul ei olnud väga varianti seal kuidagi vahelt teenida, sest nii autode ost kui logistika oli meie, Rotary klubi käes.

2022. aasta teises pooles, kui Slava sai iseseisvaks, hakkas Johanna geriljakiirabidega tegelema. Tol hetkel ei olnud ka mingit nõukogu, kellele pidi aru andma; oli nõuandev kogu, kellele ta näitas mingeid suvalisi numbreid või ei näidanud enamasti üldse mingeid numbreid. Tal puudus kontrollimehhanism ja ta ei rääkinud ka kordagi väga avalikult, mida ta teeb.

Minu üks esimene küsimus oli, kui nägin lepingut ja arveid 3000-le eurole ümberehituse eest, et kuidas sa tõestad, et need asjad, mis sa siia kirja paned, mis on pakkumise 3000 euros sees, ka päriselt toimusid. Ma võin kirjutada suvalise asja kokku, öelda 3000 eurot, aga kas lõpuks tehakse sellest kaks või neli asja, seda ju ei tea. Kuidas sa tõestad, et see dokument on õige? Mingeid pilte, protsesse, videoid ei olnud. Olid küll autode üleandmise fotod.

Üks asi, mida tänane Slava õppis võrreldes eelmise Slavaga, on see, et sul peab kõik olema dokumenteeritud mitte ainult üleandmise hetkel, vaid ka ehitushetkel. Anu [Viltrop] on ise käinud ja teinud videoid, Erko [Laidinen] pidevalt dokumenteerib, saadab pilte, et sa suudad tegelikult näidata, mida sa teed.

Kas see oli Johanna poolt tahtlik, kas see oli orki langemine, seda uurib politsei. Ma ei tahaks siin seisukohta võtta. Aga valskust on igal juhul tehtud. Küsimus on lihtsalt see, kas Johanna ise oli selles osaline või tõmmati tema õnge.

Miks sai Viktoria Indrisova Slava Ukrainis rohkem palka kui Lehtme?

Viltrop: Seda on märgata küll, et Johanna ei maksnud endale kõige kõrgemat palka. Mis põhjustel, ma ei tea. Nagu me andmete küsimise käigus välja selgitasime, siis Johannal ei olnud juhatuse liikme lepingut. Tal oli tavaline võlaõiguslik leping projektijuhtimiseks.

Tohver: Tollel hetkel oli MTÜ üldkogu kolm inimest. Kuidas need kolm inimest omavahel lepingud sõlmisid, seda me tollel hetkel keegi ei teadnud. Mida ma teadsin, oli Johanna palk, ja see oli üks vaidlusteema meil päris mitu korda.

Kui läheme [tagasi] 2022. aasta veebruari-märtsikuusse, kui ma tegin väga aktiivselt [Ukraina abistamise tööd], 14 tundi ööpäevas, siis märtsi lõpus ütlesin, et nüüd pean hakkama oma elu elama, mina ei saa rohkem sellises mahus panustada. Aitasin viimase asjana, enne kui juhtme enda seljast välja tõmbasin, välja töötada [Slava Ukraini] organisatsiooni struktuuri, kuidas see võiks toimida, kes mis rolle peaks kandma jne, ja ka palgateemad.

Minu sõnum Johannale oli, et sa pead võtma endale õiglast tasu, sest keegi ei eelda, et pead seda tasuta tegema, kuna summad, mis liiguvad, on väga-väga suured. Johannale tollel hetkel minu teada maksis veel PÖFF, kuigi siis ta enam PÖFFis ei töötanud. Ma ei tea, kui kaua nad seda tegid, aga tean, et nad seda mingi aja tegid. Mulle tundub, et see oli üks põhjus, miks Johanna leppis 2000 euroga, mis oli väga selgelt väike tasu selle aja kohta [mis ta panustas].

Järgmine hetk, kus palgateema tuli üles, oli siis, kui minu teada Jaan Puusaag üritas Johannat aidata ja suunata suve alguses 2022, et kuule, et sul on vaja tegevjuhti, sa ei suuda ise seda asja ära manageerida. Seal olid mingid probleemid, et raha oli kontol ja tegevusi ei toimunud piisavalt palju, mille peale Johanna läks hästi põlema. Aitasime talle [nõuandva koguga] otsida võimalikke kandidaate, keegi tuli ja küsis [tegevjuhi kohal] 4000 eurot palka, mis on tegelikult täiesti okei palk arvestades tööd, aga Johannale tundus see liiga suur ja ta tõrjus need inimesed eemale. Ta ütles, et ta ei kaalu seda, et tema ei ole nõus annetajate raha sellisel kujul maksma.

Ta jäi ise 2000 euro peale püsima. Siis tuli tüli. Jaan ütles, et kui sa asju korda ei tee, peame sult MTÜ... mitte käest ära võtma, aga peame juhatusse kellegi panema. Ja siis tuligi välja, et Jaanil kui nõuandva kogu liikmel puudus igasugune mõjuvõim. Tal ei olnud võimalust juhatust tagasi kutsuda. Siis Jaan lahkus nõuandvast kogust.

Septembris tuli Indrissova tegevjuhiks Johanna kõrvale. Et ta sai rohkem palka kui Johanna, võis olla täitsa okei, sellepärast et ta tuli tegevjuhtima.

Fakt on see, et esialgu oli 2000 see, mida Johanna ise tahtis. Arvan, et see oli seotud sellega, et ta PÖFFist sai [ka palka].

Tammsaar-Ojamets opereeris T1s asuva laoga ja vabatahtlikega. Lõpuks oli ta ainuke inimene, kui kõik ära läksid. Tubli inimene, kes tahtis Ukrainat väga selgelt aidata.

Tohver: Seal oli veel sotsiaalmeediainimene, kes tegi midagi 800 euro eest kuus.

Viltrop: See oli arvega. Tegelikult on siin töölepinguid, mingisuguseid sutsakaid olnud palju. Mis Lehtme aega iseloomustab, on see, et inimesed tulid ja ikkagi pigem üsna kiiresti lahkusid ja ei meenuta seda aega väga heaga.

Tohver: Indrisova tuli üritama asja korralikult tegevjuhtida, aga tema ei pidanud ka väga kaua vastu, sest nad läksid omavahel raksu.

Anu Viltropi ajal on konsultatsioonide kulu langenud nulli, aga varem oli see päris suur. Mis konsultatsioone pakkus näiteks Marketera, kelle omanik on Katriin Tralla, ja mis on tegelikult reklaamiagentuur?

Viltrop: Kahtlustan, et Marketera käis laos lihtsalt abis ja esitas arveid. Samamoodi selline ettevõte nagu Wicked. Ma ei oska vastust anda nende kohta. Kuidas neid inimesi valiti, selle kohta ei ole meil mingit dokumentatsiooni.

Tohver: Seda ei ole meie revisjon ka uurinud, sellepärast et revisjoni [töö haare] oli vaja kuidagi ära piirata. Me võtsime ikkagi väga selgelt ette need, mis puudutasid Ukrainat ja ICCga tehtud tegevusi. Sest oli selge, mille koha pealt lähevad [punased] lipud üles. Iga üksikut arvet me ei ole tõepoolest läbi töötanud.

Miks?

Tohver: Raha kulu kellelegi, kes seda teeb, [on suur] ja kui ei ole koostööd juhtkonna poolt, Johanna ei anna vastuseid, siis me ei näinud sellel pointi.

Viltrop: Ma näen seda, et Marketera on esitanud kuus 500 euro ulatuses arvet.

Tohver: Need on väiksed arved, mille puhul ei näinud põhjust neid üle kontrollima hakata.

Viltrop: Laotöö kohta ütlen, et Slava endine juht ei olnud väga huvitatud väga hea süsteemi loomisest – selle lao maht oli nii suur, et seal oleks vaja olnud mingit laohaldusprogrammi.

Tohver: Johanna andis organisatsiooni kontrolli meie kätte üldkoosolekuga märtsis 2023. Sellest hetkest saime me kontrolli. Enne seda toimetas Johanna ainuisikuliselt.

E-poe arendus maksis 18 318 eurot, mis on roppkallis. Seda tehakse palju väiksema raha eest.

Tohver: Sellel ajal, kui e-poe [tegemises] Mait Mäesaluga kokku lepiti, ei olnud ta nõukogu liige, nõukogu polnud. Ta töötas Johannaga koos. See oli ka üks põhjus, miks ta nõukogusse tuli: et nõukogus oleks esindatud ka selline inimene, kes Johannaga on koostööd teinud ja kes muidu on renomeelt väga korralik. Tema ka alguses ei uskunud, et Johanna on teinud neid asju, milles teda süüdistati.

Me olime teadlikud, et selline [18 000-eurone] kulu tehti [e-poe loomiseks]. E-pood on valmis tehtud ja on kasutuskõlbulik. See oli mõeldud lisatulu tegemise allikana, seal on mingid T-särgid siiamaani kuskil olemas ja veel midagi. Iseenesest mõte oli okei.

Ma tean, et e-poode tehakse ka 150 000 eest, sõltub, kui suurelt ja mida teed. Ma oleks väga ettevaatlik ütlemaks, et 200 euroga saab midagi teha.

E-poodi me revisjonis eraldi ei käsitlenud, sest meil ei olnud tollel hetkel mingit kahtlust, et seal oleks kuidagi mingit pättust tehtud. E-poe eest maksti väga korralikule tegijale, kes on Eestis teada-tuntud. Mait Mäesalu on olnud Eesti e-kaubanduse liidu juht. Kui palju usaldusväärsema partneri sa saad endale võtta?

Kus on müümata T-särgid?

Viltrop: T-särgid on kuskil hunnikus ja kuna nende asukohta teab Mait, siis olen palunud Maidul uurida, kus need on ja kas me saaks need maha müüa. Seni mul ei ole sellist head vastust. Ja sama õnnetu lugu on e-poega. Kuna e-pood on spetsiifiline, siis me ei saa seda hästi maha müüa.

Tohver: Kindlasti ei taha öelda, et e-pood oli mingisugune petuskeem. Aga Slava ei olnud selgelt võtnud võrdlevaid pakkumisi selle tegemiseks. Me ei hakanud [e-poe küsimusega] tegelema, sest tollel hetkel olid palju suuremad probleemid õhus.

Kas Lootuse jõulupakkidest, mille peale läks 905 000 eurot ja millest iga paki sisu olevat väidetavalt 10, mitte 40 eurot, olete sotti saanud?

Tohver: See oli ka üks suur valukoht meile. Võeti poolteist miljonit, sellest 900 000 oli hange. Ühtegi ostudokumenti me ei saanud. Küsisime, et andke palun teada, mille eest te ostsite need asjad sisse. Meil on lihtsalt üks arve ICC-lt, kus on loetletud sisuliselt ilma kogusteta asjad. Revisjon tõi ka selle välja, et see on väga suur probleem.

Kas need pakid oleks pidanud kokku maksma 900 000, 600 000 või 400 000, seda me ei tea. Jõuame tagasi revisjoni teise etapi juurde, mis oleks olnud see, et oleks pidanud üritama hakata nende turuhinda võrdlema. Aga kuna politsei seda tööd teeb, siis meie seda tegema ei hakanud.

Viltrop: See on minu teadmiste kohaselt ka üks politsei uurimise fookusi.

Tohver: Politsei uurib suures osas neid samu asju, mis meie kahtlustustena üles tõime, kui me MTÜ üle võtsime. Lisaks sellele, mida politsei uurib ja mida meie ei tõstatanud kahtlusena üles, on see, kas Johanna sealt ise ka mingit [vaheltkasu] sai. Meie esimene lähtepunkt oli see, et Ukraina poolel sai ICC liigkasu.

Politsei on minu teada alustanud uurimist omastamise paragrahvi järgi.

Slava maksab sellisele firmale nagu OÜ Mention, omanik Karolina Kadak, 800 eurot kuus sotsiaalmeedia halduse eest.

Viltrop: Jah, kuni veebruarini oli Karolina meie sotsiaalmeedia haldaja. Kuna tal on töökoormus suurenenud ja tal on ka kool, siis poolte kokkuleppel läksime lahku. Uus inimene on tööd alustamas.

Postitused Facebooki ja 800 eurot kuus – pole just raskelt tulev raha?

Tohver: Toon võrdluseks näite. Teen omaenda ettevõtete alt iga nädal ühe LinkedIni postituse, kirjutan blogiloo juurde. Minimaalselt kulub mul selle peale neli tundi päevas.

Viltrop: Karolina teeb kahes keeles, meil on Facebook ja Instagram. Ta on teinud meile eeltööd, kas minna uuesti täiendavatesse kanalitesse, nagu Twitter (nüüd X – P.P.) ja LinkedIn. Karolina on olnud abiks kõikidel väljapoole minevatel sõnastustel, nagu pressiteated, kuuülevaated, mis me teeme. Tegevust tal on.

Mulle tundub turu peal vaadates ja uurides, et vabakonnas on turundus- ja kommunikatsiooniinimestest väga suur põud, sellepärast et palgatase on üldiselt ikkagi väiksem, kui turundusinimesed kuskil mujal mõnes muus ettevõttes oma töö eest saavad.

800 eurot, julgeksin öelda, on pigem odavam ots. See on selline kokkuleppe hind, kui päriselt turuhind.

Tohver: Sotsiaalmeedia haldurite tasu sõltub töötundide arvust, mis sisse pannakse. Südamerahuga ütlen, et kindlasti ei ole me maksnud palju või üle selle, mis me peaksime. 800 eurot ettevõttele tähendab palgakuluna brutopalka 450 eurot, mis tähendab, et saad 100 eurot nädalas selle eest, et hoiad ühe organisatsiooni sotsiaalmeediat elus. Saja euro eest, sorry, mina küll ei teeks seda mitte mingil juhul. Mul ei ole siin hirmu, et oleme üle maksnud.

Raamatupidamise kulud on nüüd Anu Viltropi juhtimise ajal kõvasti väiksemaks läinud. Millega Kristjan Mesipuule ja Heleri Parkalale kuuluv Lemon Squeezy tegelenud on, kas nad on lihtsalt arveid maksnud?

Viltrop: See summa läheb veel alla alates veebruarist. Raamatupidamisettevõtte roll on ajas hästi palju muutunud. Kui Kristjan tuli pardale Johanna ajal, siis sisuliselt täitis ta finantsjuhi ülesandeid: aitas finantse planeerida, kavandada rahavoogusid, rahavoogudel silma peal hoida ja kõike muud lisaks raamatupidamisele.

Kui mina tulin, siis tõesti hakkasime hinda alla rääkima. Nii nagu me täna tegutseme, me finantsjuhti ei vaja. On vaja vaid raamatupidajat. Aasta lõpus võtsime selle teema uuesti üles, et ta tuleks veel hinnas alla või annaks kas mulle või kellegi teise inimese seda tegema. Väga palju odavamalt ei saa, sellepärast et on palju kandeid kuus, vähemalt 200 kuni 250 annetajate kannet, mis võivad olla väiksed summad, aga need on vaja läbi töötada.

Kui ma vaatan raamatupidajaid, kellega ma julgeks koostöösse minna – tean, et nad teevad oma tööd hästi –, siis 600 ja 1000 euro vahele jääb see [tasu], pluss käibemaks, mis võiks olla enam-vähem arvestades meie kannete arvu ja käibemaksutagastusi.

Miks oli varem raamatupidamiskulu kolossaalselt suur? Võrdlesime MTÜga Kingitud Elu, kus on samamoodi hästi palju väikseid annetusi. Nüüd on see vahe seitsmekordne võrreldes Johanna ajaga. Kas seal oli ülemaksmist?

Viltrop: Johanna võttis Kristjani tööle finantsjuhi rolli, ilmselt sealt see tuli. Mulle on Kristjan ise öelnud, et tehti selline arutluskäik, et ta ei tulnud tööle, vaid esitas arved ja siis ta sai umbes sarnase palgafondi, nagu teised said töölepingu eest. Arvel tulevad sotsiaalmaks jne juurde. See oli olnud loogika. Kas sinna võeti kõrvale hinnapakkumisi või kuidas läbirääkimisi peeti, seda ei tea mina ja tegelikult ei tea ka Kristjan, kas kedagi sinna juurde võeti või mitte.

Tohver: Tollel hetkel, kui kriis pihta hakkas ja meie organisatsiooni üle võtsime, siis Johanna suhteliselt kiiresti koostööst loobus. Kristjan seda ei teinud. Kristjan oli meie ainuke viis saada aru, saada kätte dokumentatsioon, mis organisatsioonis on toimunud. Selle tõttu kohe alguses me ei läinud tema ja Johanna vahelisi kokkuleppeid muutma. Me koheselt ei läinud esimese kuuga tema [palga]numbreid vähendama. Ta tegi päris palju tööd politseiga seoses. Tema pani kokku väga palju seda materjali, arveid ja raamatupidamist ja lepinguid, mis politseisse läks.

Siis me järk-järgult hakkasime seda summat temaga kokkuleppel läbi rääkides vähendama, sest annetusi ei tulnud enam nii palju, vastutus oli teistsugune. Kui Anu tuli, võttis ta selle veel kord ette. Meil oli esialgu vaja, et Kristjan oleks organisatsioonis alles, sest vastasel juhul ei oleks me saanud üldse millelegi jälile. See oli põhjus, miks me koheselt ei läinud tema [palga]numbreid muutma.

Mul ei ole täna põhjust kahelda, et Kristjan on oma tööd teinud ausalt. Kas Johanna maksis talle alguses üle? Mis põhjustel ta seda tegi? Jällegi, ei ole eraldi seda uurinud ja ei ole minu jaoks täna nii oluline. Johannal läks väga hästi, rahad liikusid. Miks ta mingeid asju nii tegi, ei ole me tagantjärele hinnanud, sest seal [raamatupidamises] ei olnud midagi kriminaalset, Johannale ei makstud sealt kickback‘i, vähemalt meie uskumuste järgi. Ta võis vabalt palgata Kristjani liiga suure summa eest, aga me ei ole seda eraldi arutanud.

Kristjan on olnud kogu aeg koostööaldis, aidanud meid nii revisjonis kui ka pärast ja tulnud väga selgelt ka hindades vastu. Kuni sinnamaani, kus tema roll on totaalselt teisenenud.

Viltrop: Kuigi Kristjan oli finantsjuhina tööl, siis otsustusõigust minu hinnangul nagu finantsjuhil tal ei olnud, arvestades, kuidas dünaamika töötas. Otsuseid tegi ikkagi Johanna.

Raamatupidamise hinda läbi rääkida ei ole olnud ülemäära raske, sellepärast et meil on täiesti üksmeel, et Kristjani roll ja töömaht on hästi palju muutunud. Rahavoogusid planeerin ma ise.

Anu Viltrop, kui suur on teie palk juhatuse liikmena?

Viltrop: Minu palganumbri pakkus mulle välja Slava Ukraini nõukogu esimees ja ma võtsin selle vastu. See on 3100 eurot bruto. Kokkuleppel on see märtsi lõpuni nii, siis vaatame edasi. Vajadusel kohandame, kui meil ei ole piisavalt vahendeid, väiksemaks.

Minu kõige olulisem töö osa on ikkagi seotud sellega, mida Slava teeb täna, mitte sellega, mis kunagi oli.

Tohver: Mis kunagi oli, selle vastutuse olen mina vabatahtlikult enda peale võtnud.

Mis puudutab Anu palka, siis väga sirge seljaga ütlen, et oleme saanud väga hea inimese väga mõistliku tasu eest. Ma oleks olnud valmis maksma Anule ka rohkem.

Küsis Priit Pullerits