Eesti vetes asuvalt laevavrakilt avastati kuni 8 kg elavhõbedat

Läänemeri Foto: Madis Veltman

Eesti vetes on pea 700 laevavrakki, millest 55 on hinnatud keskkonnaohtlikuks – nad on reostusohtlikud, kaetud kummitusvõrkudega või on erinevate lõhkekehadega pardal. Keskkonnainvesteeringute keskus ning politsei- ja piirivalveamet tegid koostöös allveeuuringud kolmele kõige ohtlikumale vrakile. Uuriti hävitajaid S31 ja T22 ning miinitraalerit M37.

Täna ühendministeeriumis toimunud seminaril andsid projekti elluviijad ülevaate, millises seisus on uuritud kolm ohtlikku vrakki ning andsid soovitusi, et ennetada vrakkide keskkonnaohtlikuks muutumist.

Kliimaministeeriumi merenduse ja veekeskkonna asekantsler Kaupo Lääneranna sõnul uurib riik igal aastal koos ekspertide ja sukeldujatega mõnda vrakki lähemalt, et saada selgust nende keskkonnaohtlikkusest. «55 ohtlikust vrakist oleme nüüdseks jõudnud 25 detailsemalt uurida. Mitu vrakki on olnud sellises seisus, et need on tulnud kas kütusest tühjaks pumbata või puhastada ohtlikest naftajäätmetest,» selgitas Läänerand. «Ministeeriumi prioriteet on saavutada järjest paremat olukorrateadlikkust vrakkide ohtlikkusest, et kriitilises seisus vrakke süsteemselt keskkonnaohutuks muuta,» lisas ta.

Enamikul teises maailmasõjas uppunud vrakkidel on veel pardal kütuseks kasutatud raskekütteõli. Paraku pole teada, millistes kogustes ning kas see võib lähiajal hakata välja lekkima. Suure tõenäosusega on laevavrakke veelgi rohkem, mille avastamistõenäosus suureneb tänu tehnoloogia arengule.

KIKi projektijuhi Aivi Allikmetsa sõnul on projekti kõige olulisem tulem selgus kolme uuritud vraki kohta. «Teame, kui kriitilises olukorras need on ja kui kiire on järgmiste sammude astumisega. Kuna ennetamine on alati odavam kui hilisem reostuse likvideerimine, jätkame kindlasti tööd, et leida võimalusi vrakkide keskkonnaohutuks tegemisel,» lisas Allikmets.

Allveeuuringute käigus selgus, et vrakkide seisukorda arvestades on ebatõenäoline, et hävitajates S31 ja T22 võiks veel olla suurem kogus kütust. Vähemal määral võib kütust olla torustikes ja mujalgi, kuid selle ülesleidmine ja kättesaamine ei pruugi olla võimalik. Küll aga on hävitaja S31 vrakil palju kummitusvõrke ehk kaduma läinud kalavõrke ja nende eemaldamist tasuks kaaluda, et need ei kujutaks edasist ohtu mereelustikule.

Miinitraaleri M37 vrakil on vähemalt üks visuaalselt tuvastatud tõenäoliselt kuni 8 kg elavhõbedat sisaldav paravan (sõjalaeva kaitseseade ankrumiinide vastu), mis tuleks eemaldada. Vrakis olevat kütuse kogust on raske hinnata, kuid vraki vigastuste järgi võib oletada, et uppumise hetkel pole kütusepunkrid viga saanud. Kuna laev baseerus Tallinnas, aga uppus Narva lahes ning laeva uppumise ajal valitses kütusepuudus, ei ole usutav, et laev oleks teele läinud maksimaalse võimaliku kütuse kogusega (143 tonni). Vraki tühjakspumpamine eeldab kraanide kinnitamist vraki kere külge kütusepunkrite kohale (nn hot tapping), misjärel pumbatakse punkritesse kuuma vett või auru, et vedeldada kütust ja see siis välja pumbata. Vrakil on kummitusvõrke vähe ja need mere elukeskkonnale ohtu ei kujuta.

Samal ajal jätkab politsei- ja piirivalveamet vrakkide seiramist õhust. «Allveeuuringute käigus leidis kinnitust, et kõikidel uuritud vrakkidel tõepoolest on nii kütteõli, kuid leidub ka muid ohtlikke aineid. Potentsiaalselt keskkonnaohtlike vrakkide kohal teeb rutiinseid kontroll-lende PPA lennusalk, et meil oleks võimalik tuvastada varakult kütuse lekkimine,» kinnitab politsei- ja piirivalveameti mereturvalisuse grupijuht Rene Hartõkainen.

KIK koos PPAga esitasid 2020. aasta sügisel taotluse BSAP fondi (Baltic Sea Action Plan), et taotleda NEFCO (Nordic Environment Finance Corporation) rahastust Eesti territoriaalvetes asuvate ohtlikumate vrakkide uurimiseks.

Projekti «Potentsiaalselt ohtlike laevavrakkide keskkonnaohtlikkuse hindamine Eesti merealal» kogumaksumus on 285 710 eurot, millest 70 protsenti ehk 199 997 eurot moodustas NEFCO toetus.

Lisaks uuringuandmete avaldamisele tutvustasid projekti lõpuseminaril vrakkide uurimist rahastanud NEFCO esindajad võimalikke toetusvõimalusi ja koostöökohti merekeskkonna uurimisel. Samuti rääkisid Soome keskkonnainstituudi teadlased tehnilistest võimalustest, kuidas erinevaid vrakke keskkonnaohutuks teha ning jagasid oma kogemusi hiljutistest tehtud töödest.