:format(webp)/nginx/o/2024/02/06/15871957t1h9206.jpg)
Neil päevil möödub 80 aastat ühest Eesti ringhäälingu ajaloo olulisemast raadioülekandest – Nõukogude anneksiooni eelse viimase seadusliku peaministri Jüri Uluotsa raadiointervjuust 7. veebruaril 1944. Järgnevatel päevadel ilmus see kas täiel kujul või refereerituna pea kõikides Eesti ajalehtedes. Intervjuu põhisisu võtab kokku järgnev põgus tsitaat.
«Minu arvamise järgi mobilisatsioon peab toimuma just praegu, Eesti ja Saksa vahekorrad saavad leida korraldamist edaspidi. Sõjalist jõudu on praegu vaja. Kui kommunistlik võim meie maa ja rahva vallutab, siis on kõik kadunud, ei ole siis enam võimalik eestlastel end mobiliseerida ega ka eestlastel midagi korraldada.»
Pärast 1941. aasta suvel Saksa okupatsioonivõimudele kaudselt Eesti Vabariigi nimel esitatud ja tagasi lükatud tinglikku koostööettepanekut hoidis Uluots madalat profiili. Ta oli seni tagasi lükanud mistahes ettepanekud teha Saksa okupatsioonivõimudega edasist sisulist või propagandistlikku koostööd. Kuid ta ei osalenud otseselt ka seni passiivsete rahvuslike vastupanugruppide tegevuses.
Arvestades senist passiivsust oli Uluotsa avalik esinemine 1944. aasta veebruaris märgiline, kuid veelgi olulisem oli tema sõnum: eestlased peaksid haarama relvad oma maa kaitsmiseks Nõukogude okupantide vastu. Kitsamalt asus Uluots toetama sakslaste ametisse seatud Eesti Omavalitsuse (EOV) juhi Hjalmar Mäe poolt 30. jaanuaril 1944 välja kuulutatud üldmobilisatsiooni aastakäikudele 1904–1923 ja mõnele erikategooriale (ohvitserid, sõjaväearstid jt).
:format(webp)/nginx/o/2024/02/06/15871960t1h9998.jpg)
Mobilisatsiooni- ja selle teostamismääruste sõnastus oli üsna kentsakas. Õigemini on tegu propagandakunsti meistriklassiga, nimelt polnud seal ühtegi otsest viidet mobilisatsiooni tegelikele korraldajatele ehk sakslastele.
«Eesti maa ja rahva kaitse bolševistliku Venemaa kallaletungide vastu nõuab kõikide võitlusvõimeliste meeste valmisolekut relvastatud võitluseks. Selleks määran mina järgmise kaitseteenistusse sissekutse Eesti väeosadesse:
§ 1. Kõik 1904.–1923. aastal sündinud mehed, kes kuni 20. juunini 1940 omasid endise Eesti Vabariigi kodakondsust, on kaitseteenistuskohuslikud…»
Võimalik, et leidus kergeusklikke, kes arvasidki, et toimub Eesti sõjaväe formeerimine, kuid arvatavasti oli neid siiski selge vähemus. Tähelepanelikumale inimesele polnud avalikest uudistest kindlasti märkamata jäänud, et teostamiseeskirjad andnud mobilisatsiooni näiline üldjuht kindralinspektor Oberführer Johannes Soodla oli Saksa (Relva-)SSi kohapealne värbamisvolinik. Ühtlasi nimetati Soodla Eesti Relva-SSi täienduskomando ülemaks.
Mobilisatsioon viidigi Eestis läbi Adolf Hitleri nõusolekul, Saksa politseijuhi SS-Reichsführer Heinrich Himmleri käsul ja Ostlandi Kõrgema SSi ja politseijuhi SS-Obergruppenführer Friedrich Jeckelni üldjuhtimisel.
Mobilisatsioon viidigi Eestis läbi Adolf Hitleri nõusolekul, Saksa politseijuhi SS-Reichsführer Heinrich Himmleri käsul ja Ostlandi Kõrgema SSi ja politseijuhi SS-Obergruppenführer Friedrich Jeckelni üldjuhtimisel. Viimane omakorda andis volituse mobilisatsiooni läbiviimiseks kindralinspektor Soodlale ning EOV eesotsas Hjalmar Mäega andis asjale muu hulgas mingigi omamaise ilme, kuigi selle teostamisel kohalik administratsioon mingit olulist rolli ei etendanud.
Kuigi keskmine mobiliseeritav polnud kindlasti rahvusvahelise õiguse ega ka riigiõiguse ekspert, oli arvatavasti üsna üldlevinud arusaam, et EOV juhil Hjalmar Mäel puuduvad mistahes volitused kasvõi kaudselt Eesti Vabariigi nimel mobilisatsiooni välja kuulutada. Ning arvatavasti enamik mobiliseeritavatest sai aru, et tegu on Saksa mobilisatsiooniga, mis ainult näiliselt on eestlaste korraldada.
Kõik see seadis juba algusest peale kahtluse alla mobilisatsiooni õnnestumise ja ilmselt tajusid seda ka sakslased. 1943. aasta lõpukuudel oli Eestimaa kindralkomissar Litzmann väljendanud selget seisukohta, et mobilisatsioon ei saa õnnestuda ilma poliitiliste järelandmisteta eestlastele, pidades silmas autonoomia kava. Nii anti luba Eestis mobiliseerida 15 000 meest, kuigi oli teada, et eelnimetatud aastakäikudes on mitu korda rohkem mehi (u 80 000, kellest hinnanguliselt pooled sai kohe väkke võtta).
Relva-SSi huvi oli eelkõige komplekteerida nooremate aastakäikudega täis 20. Eesti SS-diviis. Mida ülejäänutega teha, jäi ebamääraseks.
Relva-SSi huvi oli eelkõige komplekteerida nooremate aastakäikudega täis 20. Eesti SS-diviis. Mida ülejäänutega teha, jäi ebamääraseks, õigemini algsete plaanide kohaselt tuli nad anda väegrupi Nord tagala juhataja käsutusse, et neist formeerida kolm piirikaitserügementi. Kuid see küsimus jäi esialgu siiski lahtiseks, sest polnud selge, kui palju mehi isegi umbkaudselt kokku tuleb.
Ka Punaarmee pealetung Narva rindel tegi edasistesse formeerimisplaanidesse omad korrektiivid ning esimesed mobiliseeritutest komplekteeritud üksused saadeti mobilisatsioonipunktist sisuliselt otse rindele (rügement Tallinn juba 12. veebruaril).
Kõik väekohuslased ei pidanud kaitseteenistuskomisjonidesse ilmuma mõistagi samal päeval, vaid sõltuvalt aastakäigust 3.–11. veebruarini. Ja algus oli üsna loid. Kuna oli mõni päev aega, siis keskmine mees esimesel päeval kohale ei tõtanud ja mälestuste põhjal otsustades vaadati, mida teised teevad, või saadi kokku ja arutati, mida teha.
/nginx/o/2024/02/06/15871958t1hed30.jpg)
Uluotsa intervjuul tundub vähemalt statistiliselt olevat olnud väga suur mõju. 8. veebruaril ületati 10 000, 11. veebruaril 20 000 ja hiljemalt 19. veebruariks 30 000 ja 25. veebruariks 35 000 mobiliseeritu piir.
Samuti ei jälitatud liiga usinalt mobilisatsioonist kõrvalehoidjaid ning karistusedki olid üsna leebed.
Mobilisatsioon pidi küll lõppema 11. veebruaril, kuid kuna väga paljud kutsealused jätsid komisjoni ilmumise viimasele hetkele, ei suudetud neid vastu võtta ja paljudele anti korraldus mõne päeva pärast tagasi tulla. Või, üsna kergekäeliselt, veelgi hiljem. Samuti ei jälitatud liiga usinalt mobilisatsioonist kõrvalehoidjaid ning karistusedki olid üsna leebed.
Kindlasti oli endise Eesti Vabariigi poliitiku, seadusliku võimu kandja Jüri Uluotsa sõnadel kaalu, seda enam, et ta polnud end kompromiteerinud okupatsioonivõimudega koostööle minnes. Arvatavasti jõudis paljudele Uluotsa sõnade kaudu kohale, et vaidlusega Eesti Vabariigi õigusliku staatuse ja mobilisatsiooni ebaseaduslikkuse üle kannatab esialgu oodata – olid need sakslased mis nad olid, kuid idamaist bolševistlikku võimu ei soovinud tagasi eriti keegi.
Olgu öeldud, et mõningate passiivsete vastupanugruppide teatud aktiviseerumine (nt lendlehtede tonaalsus) on 1943. aastal täheldatav just seoses esimeste okupatsioonivõimude läbi viidud sundvärbamisega. Ilmselt ka seetõttu oli nii mõnigi inimene Uluotsa jutust ebameeldivalt üllatunud.
Kindlasti olid seda mõned Eesti välisdelegatsiooni liikmed, kelle ülesandeks oli demokraatlikes pealinnades Eesti Vabariigi taastamise nimel lobitööd teha. Seega, oma ülesannete valguses olid nad vastu igasugusele koostööle Saksa okupatsioonivõimuga, rääkimata üldmobilisatsiooni toetamisest.
/nginx/o/2024/02/06/15871959t1hf957.jpg)
Eestis vaadati asjale mõnevõrra pragmaatilisemalt. Üheks mobilisatsiooni (ja Uluotsa kõne) tagajärjeks oli rahvusliku opositsiooni konsolideerumine. 14. veebruaril 1944 moodustati Eesti Vabariigi Rahvuskomitee, mis tagantjärele toetas mobilisatsiooni asjus Uluotsa seisukohta, tõdedes, et Eesti rahvas on võitluses idamaiste vallutajatega sunnitud olema koos Saksa armeega. Kuid siiski rõhutati, et igasugune poliitiline liit või koostöö Saksamaaga ei tulnud kõne allagi ning et see ei tohi muuta meie orientatsiooni läänele.
Laskumata tagantjäreletarkusse asjade edasise käigu üle, oli Uluotsa intervjuul oma roll mobilisatsiooni õnnestumisel. Kuid seda ei peaks üle tähtsustama.
Laskumata tagantjäreletarkusse asjade edasise käigu üle, oli Uluotsa intervjuul oma roll mobilisatsiooni õnnestumisel. Kuid seda ei peaks üle tähtsustama. Kindlasti oli suur osa neidki, kes läksid kodumaad kaitsma ilma igasuguse tagantkihutamiseta. Kuid eeldatavalt iga mees, kes oli saanud mobilisatsioonikutse, luges selle ka tähelepanelikult läbi. Ning ära ei tohiks unustada, et tegu oli sõjaaegse korraldusega, mille mittetäitmist hinnati sõjaaja seaduste järgi.
Lõpuks oli kaalukas roll ka avalikul arvamusel, mis üsna pea, esialgse kõhkluse järel hakkas mobilisatsiooni pigem toetama. Eriti külas, kus kõrvalehoidjat ei antud ehk küll võimudele üles, kuid eriti halvasti suhtusid sellisesse need, kelle lähedased olid sõtta läinud.
meenutame Nõukogude Liidu Eestile tekitatud kannatusi ja kahju. 80 aastat tagasi Eestis ja praegu Ukrainas toimuv võib meid taas ohustada, kui me ei mäleta oma minevikku.
/nginx/o/2024/02/01/15863317t1h5d0d.jpg)