80 AASTAT TAGASI ⟩ Mart Laar: Narva all võitles Punaarmee vastu tõeline rahvaste paabel

Saksa mundris Eesti mehed üritavad 1944. aasta talvel Krivasoos peatada Punaarmee edasitungi Eestisse. Foto: Rahvusarhiiv

80 aastat tagasi algasid Eesti pinnal rängad lahingud, kui Punaarmee tungis üle Narva jõe. Eestlased, kellele oli Saksa okupatsioon samasugune võõras anastav jõud, otsustasid siiski vastu hakata, sest Nõukogude võim tundus veelgi hullem. 

1944. aasta veebruari alguses Narva jõeni jõudes lootis Punaarmee selle käigu pealt ületada ning Eestisse sisse tungida. See pidi Stalini arvestuse järgi sundima Soomet võtma tõsiselt tema pakkumist ja alustama rahuläbirääkimisi Soome sõjast välja viimiseks.

Hitler oli küll nädalapäevad tagasi isiklikult üritanud rahustada Mannerheimi, kinnitades, et väegrupp Nord tõmmatakse lihtsalt tagasi varem ettevalmistatud positsioonidele, kuid soomlased ei jäänud neid just eriti uskuma ja alustasid läbirääkimisvõimaluste kompamist.

Leningradi rinde juhtkond omakorda uskus, et Narva jõe ületamisega neil suuremaid probleeme ei teki. Olukord nägi Narva kaitsjate jaoks tõepoolest troostitu välja.

Punaarmee polnud siiski arvestanud sellega, et Leningradi alt lahingutega Narva alla taandunud Relva-SS III Germaani soomuskorpus osutab keskmisest tugevamat vastupanu. Tegemist oli tugeva ja lahingutes kogenud väeosaga, mis oli Leningradi alt taandudes küll kaotusi kandnud, kuid oli säilitanud suurema osa oma soomustehnikast ning seega ka võitlusvõimest.

Kõigele lisaks juhtisid vabatahtlikke Narva all kaks Relva-SSi elavat legendi –tammelehtedega Rüütliristi kandja Felix Steiner kogu soomuskorpuse ja Rüütliristi kandja Fritz von Scholtz 11. vabatahtlike diviisi Nordland eesotsas. Need mehed suutsid oma üksusi innustada visale vastupanule.

Kaitse võeti sisse põhimõtteliselt samadel positsioonidel, mille Eesti Vabariigi kattekava oli omal ajal ette näinud.

Kaitse võeti sisse põhimõtteliselt samadel positsioonidel, mille Eesti Vabariigi kattekava oli omal ajal ette näinud – piki Narva jõe läänekallast, jättes Jaanilinna (Ivangorodi) selle katteks sillapea. Plaani järgi eksisteeris Narva jõe kaitseliin Panter paraku ainult paberil, nii et sõdurid pidid kohe kaevumisega alustama.

Mõni nädal hiljem Narva jõele saabunud Paul Maitla on Pantri positsiooni kohta kirjutanud, et asi tundus ikka päris kole. «Kus olid siis need paljukiidetud raudbetoonpunkrid, mida organisatsioon Todt oli aastaid ehitanud? ... Jah, see kuulus Todt oli siin küll kaks aastat ehitanud, aga tulemusi Narva ja Jõesuu vahel pole kuskil näha. Tundub, et need saksad on vist rohkem joonud ja naistele Narvas midagi ehitanud ja seetõttu jõekallas päris puutumata jäänud.»

Punaarmee vedas tanke üle Narva jõe parvel. Foto: Rahvusarhiiv.

Vabatahtlikud suutsid vastupanuks organiseerida ka Leningradi alt taandunud ja Narva jõe läänekaldale jõudnud segaduses väeosad, kes said nüüd nii-öelda võimaluse oma au puhtaks pesta.

Kokkuvõttes sai Narva kaitsel kokku tõeline rahvaste paabel – seal oli sakslasi, eestlasi, taanlasi, rootslasi, norrakaid, hollandlasi, isegi Vlassovi vabatahtlike armee venelasi, nii et pole imestada, et seda hakati hiljem nimetama lahinguks Euroopa pärast.

SARJAS «80 AASTAT TAGASI»

meenutame Nõukogude Liidu Eestile tekitatud kannatusi ja kahju. 80 aastat tagasi Eestis ja praegu Ukrainas toimuv võib meid taas ohustada, kui me ei mäleta oma minevikku.