Keelementor Kristina Jaanson: keelesõprus võiks levida kulutulena

Keelementor Kristina Jaanson on end kohe algavaks uueks programmiks juba registreerinud. Foto: Eero Vabamägi

Integratsiooni Sihtasutuse keelesõbra programm otsib mentoreid, kes on valmis vestlema igapäevastel teemadel eesti keele huvilistega, et nood saaksid keelt harjutada. Programmi järgmiseks hooajaks on võimalik registreeruda 7. veebruarini.

Juba kolmandat aastat kavatseb mentorina programmis osaleda Kristina Jaanson, kelle hinnangul on see parim viis teha head teistele inimestele ja seeläbi ühiskonnale. Seni on Jaanson olnud ühe keelesõbra mentoriks, teisel hooajal aga aidanud vabatahtlikuna mentoreid ja keeleõppehuvilisi kokku viia.

Kuidas te keelementorluseni jõudsite?

Laulan naiskooris Gaudete, kus sellest räägiti, mõni koorikaaslane oli sellest programmist juba ka osa võtnud. Töö tõttu ei saanud ma kohe mentorlusse süüvida, kuid aasta pärast jäi see asi sotsiaalmeedia kaudu mulle ette ning otsustasin proovida. Nii et värbamist otseselt ei olnud.

Aga keeled, eesti keel sealhulgas, on mulle alati südamelähedased olnud. Olen pärit kakskeelsest perest, tänu sellele on selged eesti ja läti keel. Aga oskan ka teisi keeli ja nii tunduski, et saan olla kellelegi abiks. Teadmine, et keelte oskamine on hästi oluline ja aitab sind elus palju, tiivustas.

Milline on teie kogemus selles programmis?

Minu esimene keelesõber juhtus olema ukraina ja vene juurtega ning oli venekeelne. Aga keelesõbraks olemisest kasvas mul välja laiem vabatahtlik tegevus Integratsiooni SA juures. Sain näha ka programmi köögipoolt, olin see, kes keelepaare kokku viis. Tegelikult on programmis väga palju rahvusi, suur osa on venekeelsed, kuid kaugeltki mitte kõik. On Indiast pärit inimesi, lätlasi, sakslasi, väga palju teiste rahvuste esindajaid.

«Minu keelesõprus sattus ajale, kui Ukrainas algas sõda, ja vahel olidki meie vestlused üpris ärevad.»

Mida see kokkuviimine ehk paaripanek tähendab?

Registreerudes panevad mentor ja keelesõber enda kohta kirja teatud hulga andmeid. Ka selle, millal sobib vestelda ja millised on huvialad. Vastavalt neile andmetele sobitataksegi paarid omavahel kokku.

Et siis näiteks kalamehed või aiandushuvilised saaksid omavahel suhelda?

Täpselt nii. Ühiseid jututeemasid on sel juhul lihtsam leida, vestlust mugavam ja mõnusam arendada.

Kas paaripanekul arvestatakse ka vanust, sugu või midagi muud?

Eriti mitte. Esmatähtis on, et aeg sobiks ja huvialad ka enam-vähem. Olulised on ka suhtluskanalid, sest kui ühele passib vaid telefoni teel suhtlemine, teine aga saab ainult Zoomis rääkida, oleks raske neid omavahel klapitada.

Nii et kokkupanek mõeldakse üsna põhjalikult läbi. Tundub, et see on õnnestunud, sest programm on saanud palju positiivset tagasisidet. Paljud on omavahel sõbrustama hakanud ja vestlevad kaugelt üle programmi piiride, mis on ka märk, et kokku on saanud õiged inimesed.

Vesteldes inimesed avavad ennast, rääkigu nad siis olmelistest asjadest või millestki märksa tõsisemast. Minu keelesõprus sattus ajale, kui Ukrainas algas sõda, ja vahel olidki meie vestlused üpris ärevad. Kui inimene ennast avab, siis õpid palju ka selle rahvuse ja kultuuri kohta. See aitab kindlasti kaasa lõimumisele ja meie ühiskonnas hakkama saamisele.

Rääkige palun lähemalt oma vene-ukraina segataustalisest keelesõbrast.

Tal oli lähedane seos nii Ukraina kui ka Venemaaga ja see tekitas talle tõsise dilemma. See oli hell teema ja väga süvitsi me ei läinud. Püüdsime ikka mingit helgemat joont hoida. Kuid näha oli, kui vaevatud ta oli sellest olukorrast – nagu paljud teisedki.

Ilmselt on keeruline suhelda inimesega, kes Venemaa agressiooni õigustab?

Keelementoritel toimuvad selle programmi jooksul virtuaalsed kokkusaamised ning siis saab kogemusi vahetada. Vahel on olnud keerulisi vestlusi oma keelesõbraga, kuid siis tuleb kokku leppida, et teatud teemadel me ei räägi. Väärtuskonfliktid jäägu kõrvale. Väga paljus saab kokku leppida, need on kahe inimese vahelised kokkulepped.

Kui tihti mentor keele harjutajaga suhtleb?

Keelesõprade paar pannakse kokku ankeediandmete põhjal. Sealt tuleb ka välja, et mentorile sobib rääkida näiteks neljapäeva õhtuti ja keelesõber saab samal ajal olla Zoomis. Nii lepitakse kokku esimese vestluse aeg ja suhtlemisviis. Eriti hea on, kui vestlus toimub koos mingisuguse videopildiga, see annab suhtlemisele palju juurde. Aga sellistes keskkondades nagu Zoom või Teams on ka kirjutamise võimalus, saab kirjapildis näidata uusi sõnu ja väljendeid.

Reeglina suheldakse kord nädalas. Tavaliselt kestab vestlus umbes tund aega, kuid võib olla ka natuke lühem või pikem, kui juttu jätkub kauemaks. See sõltub muu hulgas keelesõbra keeletasemest. Päris algajal on võib-olla raske tundi täis rääkida, siis piisab näiteks 20 minutist, kuid siis oleks tore, kui see toimuks kaks-kolm korda nädalas. Kõik on kokkuleppe küsimus.

Keelementor Kristina Jaanson Foto: Eero Vabamägi

Inimesed võiksid ju ka n-ö näost näkku kokku saada, või pole see oluline?

See oleks muidugi tore. Minul juhtuski nii, et saime päriselt kokku. Üks kord käisin tal külas. Selgus, et elame suhteliselt lähestikku. Meil oli tore koos vareenikuid valmistada ja selle käigus saime vestelda, mida koos teeme. Muidugi rääkisime ka maast ja ilmast, mis siis huvitav tundus. Nii et ei pea kokku saama, aga võib.

Teil läheb siis juba kolmas aasta?

Tänavu on mul, jah, kolmas hooaeg.

Keelehuvilisi on mul tegelikult olnud üks, eelmisel hooajal olin seotud administratiivsete ülesannetega. Aga tean, et on mentoreid, kellel on ühel hooajal mitu keelesõpra. Võib rääkida nendega eraldi, aga võib teha ka rühma, kui neile sobib. Need on võimalikud variandid, vabalt kokku lepitavad.

Kas teie keelesõbra kõneoskus paranes?

Minu suhtlus keelesõbraga piirdus toona programmiga, mis algab veebruaris ja lõpeb maikuus. Praegu me aktiivselt omavahel ei suhtle. Aga kui programm läbi sai, julges ta oluliselt rohkem eesti keeles rääkida, oli palju kindlam. Olime kokku leppinud, et kui minu jutus tuleb ette talle võõras sõna, siis ta kohe küsib. Mina siis kirjutasin Zoomis selle sõna ning selgitasin, mis on sõna tähendus ja kuidas seda vestluses kasutada.

Iga kord vestluse lõppedes sain temalt sooje ja siiraid tänusõnu. Mida ta tagasiside ankeeti kirjutas, ma ei tea. Loodan, et jäi rahule, sest tõepoolest, ta arenes ja õppis palju juurde. Mina usun küll, et talle oli programmist kasu. Mulle aitab inimese siirast tänust, see oli ju see, mille pärast ma programmiga liitusin. Tahtsin inimesi aidata.

Mida te oma esimese keelesõbra kohta veel öelda võite?

Naisterahvas, lapsi ei ole. Ta ei tulnud siis sõjapõgenike lainega, vaid oli elanud juba kaheksa aastat. Seni oli keeleõpe olnud aga konarlik.

Kuidas aga teha keelesõbraks need paarsada tuhat venekeelset, kes Eestis elavad ega oska üldse eesti keelt?

Eelkõige peab inimene ise tahtma midagi muuta. Kui on tahet, leitakse ka võimalused. Integratsiooni SA on ühe sellise toimiva võimaluse keelesõbra programmiga ka välja pakkunud. Keeleõppijad haaravad sellest kinni, kohad täituvad ülikiiresti. Kuid see tahe peab olema mõlemapoolne. Kui meil on palju keeleõppehuvilisi, siis sama palju võiks olla ka mentoreid. Praegu on õppimishuvilisi paraku rohkem. Kuid iga aastaga on ka mentorite hulk suurenenud. See on ka nagu lumepalliefekt – mida rohkem sellest räägitakse, mida rohkem inimesed asjast teavad ja seda oma tutvusringkonnas reklaamivad, seda rohkem mentoreid juurde tuleb.

Võitjaid näib olevat palju – nii ühiskond, kus on rohkem hästi hakkama saavaid inimesi, kui ka vabatahtlikud, kes tunnevad, et nad on midagi ära teinud nii konkreetse inimese kui ka Eesti heaks. Oleks nagu win-win-win-projekt?

Jaa, neid win’e võib sinna ritta panna veel. Sest need, kelle keeleoskus on meie programmis paranenud, jagavad seda kogemust ka ise teistega. See liikumine võiks levida kulutulena!

Kas te algaval hooajal ka võtate mõne keelehuvilise partneriks, et olla edasi mentor?

Olen end juba mentoriks registreerinud, seda saab igaüks teha 7. veebruarini. 14. veebruarist hakatakse neid keelepaare kokku sättima, nii et ootan huviga, kes saab minu keelesõbraks tänavu.

Kas mentoriks registreerunu saab ka mingid abimaterjalid?

Aluseks on infokiri, kus kirjas, mis kõik toimuma hakkab. Siis tulevad virtuaalsed kohtumised, kus räägitakse asjad üle ja vahetatakse kogemusi. Lisaks on eesti keele õppematerjalid, mida saab, kuid ei pea kasutama vestlustes. Seal on ka lihtsamad vestlusteemad ette antud. Dialoogide vormis. Neist on abi, kui on väga algaja keelesõber, kellega võiks alustada sellest, et räägime ilmast. Selliseid teemasid on kümneid ja need on välja töötanud kogenud eesti keele õpetajad. Need, kes Integratsiooni SA eesti keele majades eesti keelt õpetavad. Nendel virtuaalsetel kokkusaamistel saavad mentorid ka omavahel arutada, kui peaks tekkima mingid ootamatud või keerulised olukorrad. Nii et tugi on mentoritel alati olemas.

Mis ala inimene ise olete?

Olen õppinud ärijuhtimist rahvusvahelise turunduse suunal. Töötasin pikka aega personalijuhina, aga nüüd olen tõlkija. Keeled on minu igapäeva leib. Saan hakkama läti, soome, inglise ja vene keeles. Saksa ja prantsuse keel on mul passiivsemad, neis vajaksin ise keelesõpra.

Mis elualade inimesed võiksid mentoriks hakata?

Pilt on tegelikult väga kirju. On õpetajaid, aga ka nii tudengeid kui pensionäre, medõdedest teadurite ja insenerideni. Kindlasti ei pea pelgama, et ei ole varem õpetamise tööga kokku puutunud. Peab ju lihtsalt vestlema.

Narva eesti keele majas asuv eesti keele õppimist propageeriv stend. Foto: Matti Kämärä/Põhjarannik

Mida vabatahtlikuks mentoriks olemine tähendab?

• Vestlete keeleõppijaga eesti keeles igapäevastel teemadel.
• Lepite kokku, kas vestlete korra nädalas või tihedamini.
• Vestlemiseks kasutate teile mõlemale sobivat suhtluskanalit, nt telefon, Zoom, Messenger jt.
• Olete valmis vestlema ajavahemikus 14. veebruar – 14. mai 2024.
• Kogu perioodi vältel saate tuge Keelesõbra programmi meeskonnalt nii materjalidega kui ka ühistel veebikohtumistel.
• Osalemine Keelesõbra programmis on vabatahtlik ning mõeldud täisealistele.
• Programmis osalemise eest tasu ei maksta.

Nelja aasta jooksul on Keelesõbra programmis osalenud 3728 inimest. Mentoritena on kaasa löönud inimesed eri vanuses, kõikvõimalikelt elualadelt ja paljudest riikidest. Programmis osalenud keeleõppijad on kinnitanud, et see võimalus on neid väga palju edasi aidanud.

Tegevust viiakse ellu Euroopa Liidu 2021–2027 ühtekuuluvus- ja siseturvalisuspoliitika fondide ja kultuuriministeeriumi toel.

Üks küsimus Keelesõbra programmi juhile

Ave Landrat, miks ei kesta Keelesõbra programm aasta ringi ja kogu aeg, miks ainult kolm kuud?

Keelesõbra programmi juht Ave Landrat Foto: Integratsiooni sihtasutus

Põhjus on lihtne: eesti keel on kõikjal ja keelesõprust ei hoia programmi raamid. Meie koordineeritava hooaja eesmärk on julgustada ning anda hoogu eesti keele kasutamisele – keel elab ju siis, kui teda räägitakse. Taipamine, kui lihtsalt on võimalik teineteist toetada, annab erakordselt hea tunde ja see on juba puhas tervis.

See kolmekuuline hooaeg annab kogemuse, et räägid ja sinu jutust saadakse aru, sinuga soovitakse rääkida, sinuga mõtteid vahetada. Kole kurnav on olla oma muredega üksi ja rõõmu on ju ka jagades rohkem. See vajadus ei sõltu emakeelest, vaid äratundmisest, et meil on midagi ühist. Sest on. Alati ei ole näha ja ei märka, kuigi oleme kõik luust ja lihast inimesed.

Keelesõbra programmi tulijatel on selgelt ühine osa olemas – eesti keel! Eesti keele oskus ja soov eesti keelt paremini osata. Oluline on ka see, et kuna mentorid osalevad programmis vabatahtlikena, siis iga vaba tahet nõudva tegevuse juures peab olema ajahetk, mil saad end võetud kohustustest ka vabaks võtta. Kasvõi selleks, et uuesti samale ettevõtmisele oma aega ja tahet jagada. Ja rõõmuga näeme, kuidas sellest kogemusest innustuvad ettevõtted, kogukonnad – hakates oma keelesõpruskondi looma. Meie oleme hea meelega kogemusi jagamas ja vahetatud kogemustest juurde õppimas.

Huvilised saavad registreerida Integratsiooni Sihtasutuse kodulehel.