Suri teenekas mehaanikateadlane Hillar Aben

Hillar Aben Mehaanika, valitud 1977 Tallinna Tehnikaülikooli küberneetika instituudi fotoelastsuse laboratooriumi juhataja (alates 1987) Sündinud 3. detsembril 1929 Tartus Foto: Eesti Teaduste Akadeemia

Täna suri teenekas mehaanikateadlane, fotoelastsuse ekspert akadeemik Hillar Aben (03.12.1929 – 21.01.2024), kelle elutööks oli klaasi sisepingete mõõtmine, teatas Eesti teaduste akadeemia.

46 aastat oma pikast ja saavutusrikkast elust panustas Aben lisaks erialasele tegevusele Eesti teaduste akadeemia töösse.

Aben sündis 3. detsembril 1929. aastal Tartus õpetajate perekonnas. 1948. aastal lõpetas ta Tartu 1. keskkooli (praegu Hugo Treffneri gümnaasium) ning 1953. aastal ehitusinsenerina Tallinna tehnikaülikooli.

Tema elutööks sai fotoelastsus ehk tehnoloogia, mis võimaldab mõõta silmale nähtamatuid pingeid läbipaistvates keskkondades. 1957. aastal kaitses Aben tehnikakandidaadi väitekirja (tänapäevane PhD kraad) ja 1966. aastal NSV Liidu süsteemi tehnikadoktori kraadi. 1977. aastal valiti ta Eesti teaduste akadeemia liikmeks mehaanika alal.

Krooniks sellele tööle on maailmakuulsate prints Ruperti pisarate mõistatuse lahendamine. Nende maokujuliste klaasvidinate pea on ülitugev, aga kui peenike saba katki murda, plahvatab kogu struktuur pulbriks. Seda avastust kajastav klipp kujunes 2017. aastal ajakirja Science kõige populaarsemaks teadusvideoks.

Kahel korral on Hillar Abeni teadustööd tunnustatud Eesti Vabariigi teaduspreemiaga, sealhulgas 2009. aastal suurima tunnustusega, niinimetatud avastuspreemiaga integraalse fotoelastsusmeetodi teooria, mõõtmistehnoloogia ja aparatuuri väljatöötamise ja rakendamise eest klaasitööstuses.

2001. aastal pälvis ta Valgetähe III klassi teenetemärgi, 2009. aastal Eesti teaduste akadeemia Nikolai Alumäe nimelise medali ning 2010. aastal Ameerika Ühendriikide eksperimentaalse mehaanika ühingu kõrgeima autasu – kutse pidada William M. Murray nimeline loeng, ja sellega kaasneva medali.

Hillar Aben oli Euroopa teaduste akadeemia, Euroopa teaduste ja kunstide akadeemia, Soome tehnikateaduste akadeemia ning oma valdkonna mitmete rahvusvaheliste teadusühingute liige.

Ta on töötanud külalisprofessorina Waterloo ülikoolis Kanadas, Poitiers’ ülikoolis Prantsusmaal ja Bari polütehnilises instituudis Itaalias. Eestis oli ta aastatel 1994–2001 Vabariigi Presidendi akadeemilise nõukoja ja 1999–2002 riigi teaduspreemiate komisjoni liige ning 1995–2007 Eesti Teaduste Akadeemia Toimetiste peatoimetaja.