Kogemusnõustaja Reet: tundsin ise puudust inimesest, kes on midagi sarnast läbi teinud – läinud nooremas eas liigesevahetusele

Foto: ERKI PÄRNAKU

„See oli väga raske otsus ja ma veeretasin seda mõnda aega. Viimased 20 aastat töötasin eraettevõtjana tõlkebüroos. Aastast 2010 tegutsesin pilatese treenerina ja kümnendi vältel osalesin paljudel tervisealastel koolitustel. Olin ammu mõistnud, et mu kutsumus on hoopis inimeste aitamisega seotud, terviseteemade piirimail. Samas ei näinud ma pikalt mingit võimalust ärist väljumiseks. Tundsin ennast ebavajaliku ja kasutuna. Süda ihkas muud,” meenutab paar aastat tagasi kogemusnõustajaks õppinud Reet Kermas (53).

Reet mõtiskleb, et vahel on peale ühte suuremat muutust lihtsam ette võtta teised, justkui inertsist. Tema jaoks oli lumepalli veerema lükanud muutus puusavahetusoperatsioon.

„Mu lõikused olid tehtud, taastumine läinud kenasti, üha tugevamini oli minus juurdunud otsus, et ma ei ole õiges kohas. Iga päevaga sai selgemaks, et see õige koht on seotud terviseteemadega. Oli segane aeg. Koroona. Isolatsioon. Tundsin, et kas nüüd või mitte iial – see samm tuleb teha,” räägib ta.

Liigesehaigused piinanud juba pikka aega

Nii kaua, kui Reet end mäletab, on teda painanud luu- ja liigesvaevused. „Lapsena liiga pehmed luud, diagnoosid küsimärgiga. Regulaarsed ortopeedikülastused, konservatiivne ravi, massaaž, ravivõimlemine. Alates täisealiseks saamisest stabiliseerumise periood, vaevused taandusid. Hiljem ja juba peale 30. eluaastat hakkas kimbutama liigeste kulumine ja hõrenemine,” selgitab Reet.

Pilatese treeneriks õppimise mõte tuligi sellest, et niisugune liikumisviis sobis talle hästi: tagasihoidlik luumaterjal vajas kõrvale tugevat lihast. „Tahtsin sellesse liikumissüsteemi süvitsi minna ja juba siis käis mõte seda rada, et kui ma ise pilatest tegema pean, võib-olla saan ka teisi pilatesega aidata. Otseselt ravi mu seisundi puhul pole ja ainuke soovitus arstidelt ongi liikumine ja lihase tugevdamine.”

2019 märtsiks oli selge, et puusavahetusoperatsioonist Reet ei pääse, liiges oli sedavõrd kulunud. Samal ajal soovitasid arstid tungivalt vahetada ka põlveliiges – liigesteljed olid moondunud ja uue puusa hoidmise nimel tuli ka see lõikus ette võtta nii pea, kui tervis kannatas.

Töötukassa kaudu õppis kogemusnõustajaks

Põlvevahetusoperatsioon jäi koroonaperioodi, mil oli ka aega rohkem kõige üle järele mõelda. „Oli koroona ja isolatsioon, ka pilatese tunde polnud võimalik anda – stuudio oli suletud. Samuti ei olnud julgust taastumise ajal juhendamisega väga suurelt peale hakata. Teadsin, et mulle ei sobi enam 100% ajast istuv ega ka täisajaga liikuv eluviis, vaid mingi nende sümbioos. Tuli end töötukassas töötuna arvele võtta,” kirjeldab Reet.

Arutades töötukassa juhtumikorraldajaga olukorda ning kaardistades teadmisi, oskuseid ja huvisid, pakkus Reet tagasihoidlikult välja: äkki sobiks talle kogemusnõustamise õpe?

Konsultandi arvates oli see imehea idee. „Kõik juhtus nii kiiresti – töötukassa kinnituskiri õppemaksuks tuli paari päevaga ja juhtumikorraldaja elas mulle väga kaasa. Siis tuli järgmine proovikivi. Mõistsin, et õppesse on üsna suur konkurents ja ma ei pruugi eelvalikus üldse läbi minna. Kuid kõik läks kenasti, mind võeti kohe esimesse alustavasse rühma,” lausub Reet.

Reet kiidab väga suhtlust töötukassaga. „Mul tõeliselt vedas juhtumikorraldajaga – abivalmis, pädev, osavõtlik, kaasamõtlev, julgustav. Ma siiski tegin elus kannapöörde ja see otsus ei tulnud mitte kerge südamega. Tundsin, et minu juhtumikorraldaja oli üks nendest, kes mind toetas kogu protsessi vältel ja sellest oli meeletult abi,” kinnitab ta.

Idee kogemusnõustajaks õppida tuli asjaolust, et Reet ise tundis terviseprobleemide ajal asjatundlikust ja toetavast inimesest puudust.

„Enne puusalõikust püüdsin oma puusa päästa mitu head aastat – käisin erinevaid spetsialiste pidi, arstidki saatsid mind kordamööda ühe, teise ja kolmanda juurde, otsisin lahendusi toitumisest, liikumisest, erinevatest ravidest. Selle tulemusena leidsin, et ma olen väga väärt pagasi kokku saanud. Puusa päästa ei õnnestunud, aga kohtusin kümnete toredate inimestega ja ammutasin meeletult uut teadmist juurde,” meenutab Reet. „Samal ajal tundsin puudust inimesest, kes on midagi sarnast läbi elanud – nooremas eas liigesevahetusele läinud. Võib-olla samuti kuulunud riskirühma, kellelt ma saaksin nõu küsida; kedagi, kellega oma hirmudele otsa vaadata, lihtsalt kurta. Tundsin end üksi. Ma ei olnud siis veel teadlikki kogemusnõustamisest kui sellisest. Alles siis, kui põlvega haiglas lebasin, helistas sõber ja küsis, et kas ma olen kuulnud midagi sellisest uuest valdkonnast.”

Kedagi ei saa päästa operatsioonist, kuid olla saab toeks

Reeda kui kogemusnõustaja põhiteema on endoproteesid. Lisaks kõrvalteemadena valu, luu- ja liigeshaigused ning valust ja liikumistakistusest tulenev depressioon.

„Ma olen aru saanud, et kaks kogemust, ükskõik kui sarnased nad ka ei oleks, on ikkagi unikaalsed ja just sellele inimesele omased. Pigem püüan kuulata ja oma kogemust mitte välja tuua. Jah, seda ikka küsitakse, kuid siin hoiatan, et pole olemas identset olukorda või lahendusi. Ma absoluutselt respekteerin ja usaldan oma klienti. Ja kõik mulle sattunud kliendid on olnud lihtsalt võrratud,” kõneleb Reet. „Minu teemas on palju sellist praktilist juhendamist, et kust võtta abivahendeid ja miks nad head on, kuidas kodu opiks valmis seada, millal taastusravisse minna... Koos on julgem ka mõnele hirmule otsa vaadata; arutada, kuidas on läinud taastumine; millised on positiivsed küljed ja kas on raskusi; kuidas saaks neid ladusamalt ületada; liikumisele motiveerimine.”

Tema eesmärgiks on olla oma nõustatava jaoks olemas – kindel rahupaik ja tugisammas, kus kuulatakse ja innustatakse. „Tean, et ei saa kedagi päästa opist oma nõustamisega, kuid saan pehmendada seda teed. Püüan alati olla väga teadlik oma vastutusala piiridest. Ma ei ole arst ega pane diagnoose. Ma ei ole füsioterapeut ega treeni inimesi taastumise ajal, kuid saan tema kõrval olla ja teda kuulata, kui tuleb see raske diagnoos või otsus lõikusele minna. Ma saan inimesi motiveerida liikumisele ja harjutusi tegema, saan temaga arutada taastumise eripärasid või kuidas seda teekonda hõlbustada,” seletab Reet.

On loomulik, et inimesel tekib niisuguses olukorras tohutult küsimusi. „Arstikabinetis räägiti ja haigla juhendis on välja toodud vajalik info, kuid sa oled olnud kabinetis ärevil ega pannud tähele... sul tekkis koduteel ja hiljemgi veel mitmeid uusi küsimusi, millele enam kusagilt vastust ei saa. Kust saada vajalikke abivahendeid ja milleks neid kasutada? Kuidas kohandada ümber tuba lõikusjärgseks? Kuidas toime tulla piinava valuga? Mis võiks olla veel abiks liikumisel ja elukvaliteedi säilitamisel, kui iga samm teeb haiget? Kuidas vaadata üle töökoht lõikusjärgselt ja millised võiksid olla soovitused, kui inimesel on istuv eluviis? Kuidas hoolt kanda, et arm võimalikult silmatorkamatu jääb?” toob Reet näiteid ning lisab: „Taastumise ajal tahan olla olemas ja rõhutan alati, et see ei ole alati ilus pikk sirge tähtede poole, vaid täiesti normaalne on, kui sel on tagasilööke või seisakuid. See ongi üks kannatlikkuse proovikivi. Mul endal oli mustmiljon küsimust enne ja peale oppi ning nüüd tahaksin tõesti ise olla see, kes aitab vastuseid otsida.”

Seitse korda mõõda ja üks kord lõika

Reet ise nimetab kogemusnõustajaks õppimist tiigrihüppeks tundmatusse. Kannapööret saatsid ka mitmed hirmud. „See oli tohutu risk, kuid tundsin, et see on ka ainumõeldav tee edasi. Ma usaldasin seda tunnet ja ennast ning sügaval sisimas uskusin, et õnnestun. Julgustükiga hakkama saanud ja kogu lõpuagoonia üle elanud, valdas suur kergendus. Peale seda muutus kõik juba asjalikuks: väikesed ja praktilised sammud, töötukassa ja arutelu konsultandiga andsid enesekindlust, kohe tuli koolitus... Oli ju koroonaaeg ja nagunii nii-öelda omas koopas olemine, endaga tegelemise ja mõtisklemise aeg,” jutustab ta.

50-ndates eluaastates kannapöörde tegemisele on Reet aga kindlalt poolt. „Muidugi jah – millal siis veel?! Kuid seitse korda mõõda ja üks kord lõika!” on ta veendunud.

Mida aga soovitada neile, kes on elus ummikusse jõudnud ja vajavad muutust? „Kuula oma südant. Üks samm korraga. Usalda elu. Need tunduvad loosunglikena ja kõikide puhul ei toimi, aga mina tundsin end nii palju juba ja teadsin, et ronin sellest august välja. Lisaks kaalu kõik põhjalikult läbi. Kui oled kirjutaja inimene, pane kasvõi plussid ja miinused ritta. Kus on tahe, sinna tekib ka võimalus, ja alati on olemas lahendus. Räägi inimestega, suhtle, vii end kurssi erinevate võimalustega,” jagab Reet motivatsioonisõnu.

Paljudel Eesti inimestel on raske teha oma igapäevast tööd, sest nende tervis läheb tööl üha halvemaks. Tööandjatel on sageli keeruline märgata, millist abi töötaja vajab. Töötaja aga ei oska või ei julge abi küsida. Lõpuks jääb inimene ilma tööst ja tervisest ning tööandja heast töötajast. Aga see ei pea nii minema.

Töötukassa aitab nii tervisemurega töötajaid kui ka nende tööandjaid. Võta meiega ühendust: [e-mail]

Räägi julgemalt, tööta tervemalt!