Kogemusnõustaja Eidi Elisabeth: kui avad laiemalt oma lugu, saadakse sind töötukassas paremini aidata

Foto: Tiina Annamaa

„1986. aastal sünnitasin kaksikutest pojad, kelle ka hiljem matsin. Nad ei jäänud ellu. Ma ei saanud toona mingit abi ega toetust, ajad olid lihtsalt sellised. Pidin oma eluraskusega ise toime tulema ja eluga edasi minema. Tegin sisemise kokkuleppe, et tahaksin kunagi aidata neid, kes elavad sama läbi,” kõneleb kogemusnõustaja Eidi Elisabeth Aidla (56).

Superviisor-coachi ja kogemusnõustaja amet jõudis Eidi Elisabethini enam kui kolm aastakümmet hiljem. Kuigi ülikoolis õppis ta hoopis ärijuhtimist ja töötas erinevatel ametikohtadel, oli hinges alati soov aidata. „Kui kogemusnõustaja teenus tuli Eesti turule, siis see kõnetas mind – oma isikliku kogemusega saan toetada kedagi teist. Minust ei saanud psühholoogi, aga usun, et olen paljuski võitnud. Töötan selles sektoris, kuhu mu hing kuulub,” seletab Eidi Elisabeth. Nüüdseks ongi hobist ja kutsumusest saanud töö, mis toob leiva lauale.

Eidi Elisabethi sõnul minnakse kogemusnõustajaks õppima ühe kindla teemaga. „Minul siis lein ja lapsekaotus. Muuseas, alati ei tähenda kaotus surma – võib juttu olla ka töökaotusest. Tänaseks on minu teemad veel vähihaigused, kergem depressioon ja sõltuvused. Ma ise pole sõltlane olnud, küll aga kaassõltuvuses,” räägib ta.

Paratamatult tekib küsimus, et kas (lapse) kaotamise teemal igapäevaselt vesteldes ja seda meelde tuletades, ei tee Eidi Elisabethile endale ise haiget. „Sellest tuleb taastuda. Kogemusnõustaja töö juures on oluline, et endaga juhtunuga pead rahu tegema, taastuma, protsessi lõpetama – muidu on keeruline kedagi nõustada. See käib ka nõustamise eetikate vastu. Inimesena ma ikka samastun, aga see ei ole tugeva intensiivsusega. Kellegi lugu kuulates tuleb ikka kurbus peale, aga ma ei kaota end sellesse ära. Sa oled temaga koos, kuid sa ei ela iseenda kurbust üle. Sa oled kurb tema pärast. Need on kaks eraldiseisvat asja, vähemalt minu jaoks,” selgitab Eidi Elisabeth, kes on tänaseks kolme lapse ema ja kahele põnnile vanaemaks.

Töötukassa juhtumikorraldajatega tasub avameelselt rääkida

Kogemusnõustajaks sai Eidi Elisabethist 2018. aastal ning tänaseks on ta ka töötukassa lepinguline partner. „Kui inimene läheb töötukassasse ning nõustajad märkavad, et teda võiks aidata edasi kogemusnõustajaga suhtlemine, soovitatakse seda. Seega julgustaksingi rääkima laiemat tausta. Inimene on ju tervik – üks-kaks-kolm asja ei loo tema elu – kui avad laiemalt oma lugu, saadakse sind töötukassas paremini aidata,” räägib Eidi Elisabeth. Tavaliselt määratakse töötukassa poolt kogemusnõustajaga kümme kohtumist.

Eidi Elisabeth toob kaks näidet inimestest, kes on abi saanud.

„See umbes 45-aastane mees oli kaotanud oma töö ja pere, ta oli pankrotis. Jäänud ilma nii varast kui lastest, oli ta nullseisus ning täiesti üksinda oma mures. Erinevate asjade kokkulangemisena sattus ta väga tugevasse depressiooni. Pärast pikki kohtumisi on ta nüüdseks saanud tagasi saanud jõu ja tööle naasnud,” meenutab kogemusnõustaja.

Teine lugu on emast, kelle täisealine laps suri. „Samal ajal oli naine töötu ning motivatsiooni tööturule sisenemiseks oli raske leida. Kurbus ja lein olid lihtsalt nii sügavad. Lein ongi esimese aasta jooksul kõige keerulisem, pärast seda heal juhul hakkab leebuma. Nüüd tean, et ta töötab – vahel satume kokku ja ta räägib mulle alati, kui palju abi tal meie kohtumistest oli. Ta on öelnud, et ei tea, kas ükski muu teenus oleks nii palju aidanud – tal oli vaja rääkida inimesega, kes on samuti lapse kaotanud.”

Kogemusnõustajaga on kerge tekitada usaldussuhet

Just see ongi kogemusnõustajate puhul oluline – inimene räägib oma probleemidest kellelegi, kes päriselt mõistab olukorda. Nõustaja on ju kunagi olnud oma elus sarnases hetkes.

„Enda kogemuse pealt võin öelda, et kui su vastas on inimene, kes on läbi teinud sama asja, on see väga turvaline – ma ei pea selgitama, mida tunnen. Näiteks leina puhul kipub nii olema, et kõrvalolevad inimesed ütlevad, et pole midagi. Nad tahaksid justkui leinaja valu ära võtta. Katse valu ära võtta võib tekitada olukorra, kus leinaja ei tahagi enam suhelda ja hoiab kõike enda sisse. Tegelikult tahab ta aga leinata, nutta ja rääkida. Kui minu pojad surid, öeldi mulle, et pole midagi, elu läheb edasi, sa oled noor inimene ja saad veel lapsi. Et kõik saavad hakkama. Nad püüdsid pisendada minu valu. See on kõige halvem asi, mis leinajaga teha – öelda, et sa oled tugev ja saad hakkama. Sellega justkui öeldakse, et valu ei tohi tunda. Aga valu tundmine aitab taastuda,” arutleb Eidi Elisabeth. Ometi rõhutab ta siinkohal, et valu sisse ei tohi kinni jääda. „Kogemusnõustaja saab aidata inimesel sammukeste haaval edasi minna. Tema valib tempo ning mina jälgin, et ta liigub edasi tervenemise poole.”

Kuna kogemusnõustaja teab päriselt, mida inimene tunneb, kaovad barjäärid ka kiiremini. Teadmine tekitab usaldust. Muuseas, kui inimesed on suures leinas, siis kogemusnõustaja ei peagi kuigi palju rääkima. Inimesed vajavad lihtsalt kedagi, kes kuulaks ja mõistaks. „Enda lugu ei saa mängida foonil, muidu ma pole aitaja rollis,” lausub ta.

Lõpetuseks toonitab Eidi Elisabeth, et kogemusnõustamine on suurepärane teenus, mida töötukassalt küsida. „See on viis, kuidas riik saab panustada, et inimene saab tööturule kiiremini naasta. Haigused ja lein ei ole tavaliselt töötuks jäämise põhjus, kuid see võib mõjutada tööelu. Kaotus on nii tugevalt esil, et häirib kõike muud.”

Paljudel Eesti inimestel on raske teha oma igapäevast tööd, sest nende tervis läheb tööl üha halvemaks. Tööandjatel on sageli keeruline märgata, millist abi töötaja vajab. Töötaja aga ei oska või ei julge abi küsida. Lõpuks jääb inimene ilma tööst ja tervisest ning tööandja heast töötajast. Aga see ei pea nii minema.

Töötukassa aitab nii tervisemurega töötajaid kui ka nende tööandjaid. Võta meiega ühendust: [e-mail]

Räägi julgemalt, tööta tervemalt!