Kui tosina riigi elanikud 1989. aasta juunis Euroopa Parlamenti valima suundusid, teadsid nad, et mõne aasta pärast seob loodav siseturg maailmajao majanduse ühte – et aga vähesed hoomasid, kuidas see nende elu mõjutab, kraageldi eurovalimiste eel igas riigis ikka peamiselt koduste asjade üle.

Kui esimestel Euroopa Parlamendi otsevalimistel 1979. aastal ja teistel valimistel viis aastat hiljem kippusid euroskeptilisemad jõud kirjeldama ELi eelkäijat Euroopa Majandusühendust kui ebarealistlikku föderaalfantaasiat ja europarlamendi kasvavat rolli kui selle väljendust, siis 1989. aasta valimiste eel oli sarnaseid hääli kuulda vähe, mis siis et Euroopa Parlament oli just jõudu juurde saamas.

«See ei viita mitte ainult, et Euroopa Parlamenti oldi hakatud aktsepteerima kui Euroopa Ühenduste legitiimset iseseisvat institutsiooni, vaid et selle püüdlust suurema võimu poole ei saanud ei selle ega Euroopa Ühenduste vastased kergelt ära kasutada, väites, et tegemist on ebaseadusliku pürgimusega. Veelgi enam, mitte üheski riigis polnud Euroopa Ühenduste liikmesuse soovitavus võtmeteema, mille ümber oleks saanud valijaskonda mobiliseerida,» kirjutas raamatus «Euroopa Parlamendi valimised 1989» tunnustatud ELi ekspert Juliet Lodge.

Kommentaarid (1)
Copy