Tihti jääb mulje, et eestlaste rahvussport on virisemine. Küll ei sobi kliima, küll on maksud ülemäära kõrged, palka vähe või tööd liiga palju. Kuidas aga näha negatiivsete tunnete keerises valguskiirt tunneli lõpus? Neli psühholoogi jagavad nõuandeid.

Kohe selgub, et tegelikult on olukord parem, kui tundub. Ükski neljast psühholoogist ei soostu arvamusega, nagu oleks eestlased suured vinguviiulid. Kliiniline psühholoog Dagmar Ainsoo toob välja, et kui ÜRO hindab igal aastal rahvaste õnnelikkust, pole me seal – erinevalt soomlastest – küll päris tipus, aga lausa viimased ka mitte. Lõppeval aastal oli Soome hinnatud riikide hulgas kõige õnnelikum, Eesti jäi aga 31. kohale. 137 riigi hulgas pole see sugugi halb tulemus.

Kust siis aga ikkagi tuleb arvamus, et kipume palju virisema? Psühholoog ja Peaasi.ee koolitajal Elina Kivinukil on sellele vastus olemas: «Neuroteadustest teame, et ajul on kalduvus negatiivsusele – negatiivne torkab esimesena silma, mõttevead rõhutavad pigem negatiivset, positiivseid märkamisi kipume aga alaväärtustama.»

Kommentaarid (1)
Copy