Ilmar Raag: kuidas te hakkate nimetama päris tsensuuri, kui see ühel hetkel tekib?

Ilmar Raag Foto: Madis Veltman

Filmilooja ja kommunikatsiooniekspert Ilmar Raag, kes oli muuhulgas ERRi juht aastatel 2002–2005, kirjutas ühismeedias, et ehkki ta on viimastel aastatel ERRi suhtes üsna kriitiline olnud, siis Kinoteater raiskab tegeliku kriitika võimaluse. «Praegusel kujul mandub see väikese seltskonna tekikiskumiseks oma poole.»

Avaldame Ilmar Raagi postituse täies mahus: 

«Alustuseks väike detail. Vähemalt Delfis avaldatud «täismahus» tekst ei ole telemaja töötajate arvates täismahus tekst, vaid keegi (kes ei ole ERRist) on pidanud vajalikuks sealt välja toimetada mõned lõigud. Eelkõige puudutasid need isikulisi rünnakuid. Nii et Delfi või Kinoteater ise arvasid, et õigem on avaldada poliitkorrektsem versioon.

Lihtsalt mõned märksõnad.

1) Roose tahab uut maja. See olevat paha, sest betoon on paha. Aga miks Roose tahab uut maja? Seda ei küsita. 2003. aastal valmis esimene majaväline analüüs, mis osutas, et uue maja ehitus tuleb odavam, kui vanu hooneid sama amortisatsiooni perioodil pidevalt remontida. Sisuliselt on viimase 20 aasta jooksul mitme kultuurisaate sarja raha pandud jooksvasse remonti. Ja praegu läheb sisuliselt remondi nahka tegelikult seesama õhtune vöönd.

2) Roose juhitud juhatus on väga vaikselt käitunud, aga tegelikult on programmi eelarve viimase kümne aasta jooksul inflatsiooni arvestades kogu aeg kokku kuivanud. See, mida me ekraanilt näeme, ei ole valik, vaid sunnitud odavprogramm. Viimasel 3-4 aastal olen ma korduvalt kuulnud vestlust, kus öeldakse, et varem või hiljem peame midagi suurt kinni panema, sest väikesed kärped enam ei tööta. Sellest ei julgeta avalikult rääkida, sest kõik vihkavad raha nuruvat avalikku sektorit. See argument on ehk liiga deep (sügavamõtteline –toim)..., aga veel paar lühikest punkti.

3) Ei ole olemas sellist asja nagu hea saade. On ainult saade, mis mingile sihtgrupile meeldib. Ja see muudab ERRi missiooni sarnaseks Sisyphose ülesandega. ERRil on kohustuseks meeldida ühel ajal n-ö onu Heinole ja «Plekktrummi» vaatajale. Vahe on selles, et onu Heino ei oska kiiresti ja vaimukalt rääkida, ei saa juurdepääsu teleekraanile, aga ta vihkab «Plekktrummi» ja, oh õnnetust, on samuti Eesti elanik. Lisaks arvab onu Heino, et ERR on valitsuse käpik ja neetud liberastide pesa, aga onu Heino on ikkagi Eesti elanik. Loomulikult saavad ilma hääleta onu Heino ja glamuuri nautiv Kinoteater täiesti risti vastupidiselt aru hea saate definitsioonist.

4) ERRis ei osata oma inimesi hoida. Oh. Päriselt ka usute seda? Meedia soosib superegode keskkonda. Endast heal arvamusel olevaid inimesi on alati rohkem kui saateaegu eetris. Paratamatult tuleb teha valikuid. Palju häid inimesi on läinud ERRist ja palju vigu on tehtud, aga see on paratamatus. Kui ei oleks nemad läinud, oleks mingid muud legendid läinud. Ja siis vaatame Eesti meediamaju. Kui kusagil üldse on oma legendide kultus, siis on see ERRis. Kohati on see tüütu.

Milline teine meediamaja on teinud oma töötajate kuulsuse allee? (Vaadake pilti, mis kujutab telemaja fuajeed Johannes Trallaga.) Millisest teisest meediamajast on oma legende viimasele teekonnale saadetud mälestustseremooniaga telemaja stuudios? (Viimati Mati Talvik.) Pigem tean ma mitut juhtumit, kus vanal töötajal on lastud palgal tiksuda austusest tema panuse suhtes, ehkki tegelikult oleks ta pidanud koondama.

Mis mind häirib hoolimatuse juttude juures on see, et 50 protsendi skandaaliga lahkumiste taga on üks rääkimata lugu, millest tuleks välja, et ka lahkuja on käitunud inetult. See, et ERR on neist seikadest vaikinud, on võib-olla parim tunnistus oma inimeste hoidmisest. (Muidugi superegodega inimesed ei pruugi ise arugi saada, et nad on midagi halvasti teinud.)

5) Miks te devalveerite sõna «tsensuur»? Kuidas te hakkate nimetama päris tsensuuri, kui see ühel hetkel tekib? Igal toimetajal on õigus otsustada, mida ta eetrisse laseb. Selle eest talle makstakse. Loomulikult teevad toimetajad oma valikutes vigu, aga seni, kuni kannataval kunstnikul on õigus minna teise kanalisse, sotsiaalmeediasse või linnaväljakule oma teost esitlema, seni ei ole tegemist tsensuuriga, vaid parimal juhul vale toimetusliku otsusega.

Kui mina oma sotsiaalmeedia seinal blokeerin mõne trolli, kas see on tsensuur? Ei, sest ma ei piira tema õigust kusagil mujal nautida sõnavabadust. Kas keegi arvas, sealhulgas Urmas Oru, et saate eetrisse mittelubamise korral, seda teksti kusagil ei ilmu? Praegune tulemus oli ju ette näha.

P.S. See, et ma praegusel juhul kaitsen ERRi, ei tähenda, et ERRi programmi kõik saated ja otsused mulle meeldivad.

P.P.S Kui kõrvale jätta, et Kinoteatri jutt oli populismi rasvast tilkuv, siis iseenesest muidugi ei tee paha ERRi aeg-ajalt ka kõvemate sõnadega kritiseerida. Väikest raputust on vaja.»