Päevatoimetaja:
Marek Kuul

INIMESTEST AEGAMÖÖDA Grigori. Tants naise ja nukuga

Grigori ja Alice.
Grigori ja Alice. Foto: Vahur Laiapea

Ta vastu ei hakka, ükskõik, kuidas sakutan, ütleb Grigori. «Ta» on inimesesuurune nukk Alice. Sakutamise jutt on nali. Grigori Švets on nii sooja südamega mees, et pole ta elus ühtegi naist sakutanud. Nukust rääkimata.

Alice on tehtud traadist, poltidest, mutritest, penoplastist, villast, kipsriidest. Ilmselt ka armastusest. Seljas on Alice’il kleit, selle all aluspüksid ja rinnahoidja. Peas kaunis roosidega ehitud kübar. Pea tegemine oli paras pähkel, aga tehtud ta sai. Silmade tegemiseks ostis Grigori lauatennisepalli ja lõikas selle pooleks. Saigi kaks silmamuna, mille peale iirised joonistada. Jalas on Alice’il veel sukkpüksid ja valged kingad.

Selle nuku elu ja sündimise lugu on üksjagu pikk. Grigori kohtus 1980. aastal Aimega. Mõlemal oli üks abielu juba seljataha jäänud. Elas Grigori Aimega pikki aastaid õnnelikku elu. Mahtus sellesse ellu kõike, aga meie räägime tantsust. 1986. aastal hakkasid Aime ja Grigori seltskonnatantse tantsima. Tantsisid paarkümmend aastat. Olid oodatud esinejad. 2005. aasta paiku Aime haigestus ja nende ühised tantsud said otsa. Grigori põetas oma armastatud naist mitu aastat. Ühel õhtul ütles Aime Grigorile: ma vist suren. Need jäidki tema viimasteks sõnadeks. Aime suri kodus, Grigori kõrval, nende ühises voodis ööl vastu 7. detsembrit 2008. aastal.

Tagasi üles