Mootorsõidukite eluring

Foto: Kliimaministeerium

Me kõik teeme iga päev valikuid ning üks neist on seotud liikuvuse ja transpordiga – kuidas me kodu ja töökoha vahel liigume; lapsed lasteaeda, kooli või trenni saadame ning mida nädalavahetustel ette võtame. Paljude inimeste esimene valik liikumiseks on isiklik sõiduauto, kuigi tänapäeval on ka teisi mugavaid ja taskukohaseid võimalusi: ühistransport, kondimootor, jalgratas, tõukeratas, rendiauto jne – eriti kui elada mõnes Eestimaa suuremas linnas. Kui aga kõigele vaatamata on isiklik sõiduauto kõige mõistlikum valik, tekib kohe küsimus, milline siis ikkagi neist paljudest turul olevatest masinatest endale soetada.

Viimastel aastatel on üks palju arutatud teemadest olnud elektriautode keskkonnamõju: kas elektriautod on ikka tõesti väiksema keskkonnamõjuga kui sisepõlemismootoriga sõidukid? Sellele küsimusele aitab vastuse leida olelusringi analüüs (ingl life cycle assessment ehk LCA). Olelusringi analüüs on tegevusraamistik, mis analüüsib ja hindab toote või teenuse keskkonnamõju kogu olelusringi kestel alates toorme hankimisest kuni toote ja sellest tekkivate jäätmete kõrvaldamiseni. Seejuures on LCA abil võimalik hinnata mõju nii kliimamuutustele, maavarade ammendumisele, veekasutusele, magevee eutrofeerumisele, merevee ökotoksilisusele kui ka teistele mõjukategooriatele.

Sõiduautode olelusringi on analüüsitud paljudes uurimistöödes ja teadusartiklites. Üldiselt on neis kõigis eranditult jõutud järeldusele, et elektriauto olelusringi keskkonnamõju on oluliselt väiksem kui sisepõlemismootoriga sõiduauto keskkonnamõju – seda vaatamata asjaolule, et elektriautode tootmisetapp on ressursi- ja energiamahukam ning tekitab rohkem heitmeid kui sisepõlemismootoriga auto tootmine. Kui kogu olelusringi (tootmine, kasutus, kasutusest kõrvaldamine) mõju kokku arvestada, tekitavad fossiilkütusel töötavad sõidukid ligi kaks korda rohkem heitkoguseid kui elektrisõidukid, isegi kui võtta arvesse lisatud mineraalide ja metallide kaevandamisest tekkinud heitkoguseid.

Auto olelusring algab tootmisetapiga ja sellele eelneva toorme hankimisega. Kõik autod vajavad terast, alumiiniumi, vaske, plastikut, kummi ja klaasi. Sõidukite tootmine on üks ressursimahukamaid tööstusharusid. Euroopa autotööstuse arvele langeb 19% ELi terasetööstuse nõudlusest (üle 7 miljoni tonni aastas), 10% plasti kogutarbimisest (6 miljonit tonni aastas) ning märkimisväärne osa nõudlusest alumiiniumi (42% kõigi transpordivahendite puhul, umbes 2 miljonit tonni aastas), vase (6% autoosade puhul), kautšuki (65% üldiste kummitoodete toodangust) ja klaasi (1,5 miljonit tonni ELis toodetud lehtklaasi) järele.

Elektrisõidukid erinevad tavalistest sõidukitest kõige enam akude poolest, mis sisaldavad kogu maailmast kaevandatud mineraale: liitiumit, koobaltit, niklit, mangaani, grafiiti, boksiiti jne. Seda on ligi seitse korda rohkem, kui vajab tavalise sisepõlemismootoriga sõiduk. Enam kui kolmandik elektriauto eluea CO² heitkogustest on pärit energiast, mida kasutatakse auto enda valmistamiseks. Just elektriaku tootmine ja käitlemine põhjustab oluliselt suuremat mõju ressursside kasutamisele ja inimeste kokkupuutele toksiliste ainetega. Kõigi nende metallide ja mineraalide kaevandamine ning töötlemine on energia- ja ressursimahukas ning jätab mõnikord jälje ka inimõigustele ja keskkonna rikkumisele. Seetõttu püüavad teadlased ja akutootjad üha enam asendada nikli ja koobalti metallidega, nagu mangaan ja raud, mis on ohutumad, rikkalikud, odavad ja pole toksilised. Osa tootjaid kasutab elektrisõidukite akudes vähem koobaltit või on selle viimastel aastatel täielikult kõrvaldanud. Näiteks eelmisel aastal sisaldasid paljud Tesla müüdud sõidukid akusid, mis ei sisaldanud enam koobaltit ega niklit.

Ajaliselt järgmine ja kestuselt pikim on kasutusetapp, mis määrab ka suuresti sõiduki kogu olelusringi keskkonnamõju. Auto kasutuseaks arvestatakse enamikus uuringutes 150 000 km ja see jaotub tavaliselt 10–15 aasta peale. Elektriautodel on siin oluline eelis, kuna sõltuvalt asukohast ja tarbitavast elektrienergiast jäävad nende kasutusea heitkogused mitu korda alla sisepõlemismootoriga sõidukite heitmetele. Elektriautode suurim panus avaldub linnade õhukvaliteedi parandamises: nad tekitavad oluliselt vähem kasvuhoonegaase, lokaalset õhusaastet ja müra ning muudavad linnad ka jalakäijatele ja jalgratturitele paremaks kohaks. Lisaks puhtama õhu nautimisele vähendab see ka sõltuvust konfliktidest tingitud naftahinna hüpetest. Seevastu sisepõlemismootoritega autode kasutusetapp on kõige suurema mõjuga – seda peamiselt fossiilsete kütuste kasutamise tõttu. Ühelt poolt põhjustab fossiilsete kütuste põletamine kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni atmosfääris; teisalt raskeid tagajärgi elusloodusele ja elanikele, kes linnatänavatel väävli- ja lämmastikuheitmeid ning tahkeid osakesi sisse hingavad.

Kolmas ja viimane etapp sõiduki olelusringis on kasutusest kõrvaldamise etapp. Kuigi selle etapi keskkonnamõju on võrreldes eelnevatega oluliselt väiksem, peitub siin mitu võimalust kogumõju vähendamiseks. Kui autode varuosasid on juba varemgi kokku kogutud ja uuesti ringlusse suunatud, asendades nii vajadust uute materjalide ja toodete järele, siis elektriautode akude taaskasutamine on alles kasvav turg. Elektrisõidukite liitiumakud on uued ning ringlussevõtu tehnoloogiat arendatakse üha edasi. Näiteks Soomes alustas tööd liitiumakude käitlustehas, mis suudab taaskasutada 80% liitiumakust ning 95% musta massi sisaldavaid väärtuslikke materjale suudetakse ringlusse võtta. Pliiakude ringlussevõtu tehnoloogia on olemas ning pliiakude ringlussevõtt on võrreldes liitiumakudega suurem: 99% nii USA-s kui ka EL-is. Selliselt on loodud suletud ring väärtusliku plii taaskasutamiseks. Elektriautode akusid on võimalik samuti taaskasutada: näiteks saab teatud komponente, mineraale ja materjale uutes elektriakudes kasutada või terviklikke akusid muul moel, näiteks paikse akupõhise energiasalvestussüsteemi või tööstusliku akuna rakendada. Selliselt on võimalik veelgi vähendada elektriautode mõju ressurssidele, kliimamuutustele ja ökotoksilisusele.

Eesti transpordisektori kasvuhoonegaaside heide on alates 1992. aastast üha kasvanud, moodustades 2021. aastal 22,6% kogu kasvuhoonegaaside heitkogusest Eestis. Just maanteetransport on transpordisektori kõige suurem heitkoguste allikas, mis tekitas 2021. aastal 96% sektori heitkogustest. Transpordisektor on ka oluline panustaja tahkete osakeste, lämmastiku ja väävliheitmetesse. Elektriautode laiema kasutuselevõtuga on võimalik neid heitkoguseid oluliselt vähendada, kuigi veelgi enam vähendab seda igapäevane valik liikuda jalgsi, ühistranspordi või jalgrattaga. Elektriautode keskkonnamõju vähendamisele aitab kaasa laialdasem energiatõhususe ja taastuvenergia rakendamine, samuti auto kasutusest kõrvaldamise etapis võimalikult paljude materjalide taaskasutamine ja tagasi ringlusse suunamine. Need on väärtuslikud ressursid, mis vedelevad kuskil aianurgas või garaažis, kuigi võiksid eesmärgipärasel kasutamisel väga palju keskkonnakahju ära hoida.

Loodetakse, et ringlusse võetud materjalide kasutamine uue sõiduki ja aku tootmisel aitab tulevikus mootorsõidukite keskkonnamõju vähendada. Romusõidukites on alumiiniumi, terast ja plasti ning kriitilisi tooraineid, mida on võimalik ringlusse võtta ja teisese toormena uute mootorsõidukite tootmisel kasutada. Mida kauem suudame materjale ringluses hoida ja neid uuesti väärindada, seda vähem on vaja uusi materjale keskkonna arvelt juurde hankida.