INIMESTEST AEGAMÖÖDA ⟩ Miron. Isa kallistus ellu kaasa

Enne aita jõudmist. Foto: Vahur Laiapea

Miron Paivel räägib mulle kõigepealt venna surmast ja alles seejärel isa omast, kuigi isa tapeti esimesena. Isa kaotamisest rääkides valguvad Mironi silmad pisaraid täis. Aga mehed ei nuta, või kui, siis vähe ja salaja. Miron pühib silmad kuivaks ja liigub oma jutustusega edasi. Mina alustan algusest.

Olen Saaremaal inimesi otsimas. Kavatsen neid otsida paljudes Eestimaa paikades, kohtuda ja kirjutada. Esimene mõte oli kirjutada oma külade ja külakohtade viimastest elanikest. Äkitselt adun, et see ei ole hea mõte, kuigi kõlab hästi. Üksinda või üheskoos, mind köidab inimese saatus. Inimese elu, lugu ja olemine ei ole kinni selles, mitu hektarit inimestevaba maad teda ümbritseb. Vanusega on teisiti. Vanadus on varandus, mida sinult keegi võtta ei saa, kui surm välja arvata. Ja sellest varandusest on mõistlik püüda osa saada. Teiste ja enda omast. Niisiis hakkan seda lugude sarja kirjutama vanematest ja vanadest inimestest. Olen selleks piisavalt vana.