/nginx/o/2011/10/07/783344t1h299b.jpg)
Valitsus kiitis täna heaks eelnõu, millega tagatakse inimeste delikaatsete isikuandmete parem kaitse ja ajakohastatakse lähtuvalt arstide soovitustest kohtupsühhiaatriaekspertiiside korraldamine esialgse õiguskaitse raames.
DNA ja sõrmejälgede registrite tegevus saab selgemad raamid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Justiitsminister Kristen Michal ütles, et eelnõu üheks peamiseks eesmärgiks on kaitsta paremini inimeste õigusi ning selleks muudetakse riikliku sõrmejälgede registri ja riikliku DNA registri regulatsiooni.
Michal selgitas, et praegu on registreid puudutav regulatsioon laiali erinevates seadustes ja sellest on raske ülevaadet saada, kuid kuna registrid sisaldavad delikaatseid isikuandmeid, on selge ja üheselt arusaadava reeglistiku olemasolu väga vajalik.
Minister täpsustas, et ühtsed reeglid puudutaks näiteks seda, millised andmed registritesse kantakse, kuidas andmeid töödeldakse ning millistel alustel ja mis tähtaegade jooksul toimub andmete registritest kustutamine.
Ta lisas, et kuna Eesti plaanib üle minna sõrmejälgede ja DNA andmete automatiseeritud andmevahetusele teiste EL riikidega, on registrite täpsem reguleerimine vajalik ka rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks.
Psühhoosis inimesi võib edaspidi kauem kinni pidada
Lisaks pikendab eelnõu arstide soovitusi kuulda võttes isiku kinnisesse asutusse paigutamisel esialgse õiguskaitse kohaldamise maksimaalset aega 14 päevalt kuni 40 päevani. Nimelt võimaldab inimese tervisliku seisundi jälgimine pikema aja jooksul arstide ja ekspertide sõnul anda adekvaatsema hinnangu patsiendi tervislikule seisundile ning otsustada vajaduse üle paigutada ta kinnisesse asutusse pikemaks ajaks.
«Arstid ja eksperdid on korduvalt juhtinud tähelepanu asjaolule, et psühhoosis isiku paranemine seisundini, kus tema ohtlikkus taanduks ning ta suudaks oma ravi jätkuvuse kohta iseseisvat tahet avaldada, ei toimu üldjuhul 14 päeva jooksul, sest kasutatavad ravimid avaldavad mõju alles ligikaudu kuuenädalase ravitsükli järel,» rääkis Michal. «Samas peab täna kohus tegema otsustuse selle kohta, kas inimese pikemaajalisem paigutamine kinnisesse asutusse on vajalik, juba kahe nädalaga. See aga tähendab, et teatud juhtudel ei pruugi ravimid selle ajaga veel üldse olla mõjumagi hakanud.»
Arstide sõnul on alles pärast ravikuuri täielikku läbimist võimalik hinnata, kas isiku psüühiline häire oli ajutise iseloomuga või on tema puhul siiski vajalik tahtest olenematu ravi kohaldamine pikema perioodi vältel, lisas Michal. Selle perioodi pikendamine annab arstide hinnangul parema võimaluse hinnata inimese tegelikku seisundit, märkis ta.
Kohtu roll menetluses ei muutu – isiku kinnisesse asutusse paigutamise otsustamine on jätkuvalt kohtu pädevuses. Samuti on muudatuse kohaselt 40 päeva vaid pikim võimalik periood ning vastavalt igale konkreetsele juhtumile on ka edaspidi võimalik määrata esialgseks õiguskaitseks oluliselt lühem periood. Samuti on jätkuvalt tagatud isiku kinnisest asutusest vabastamine kohe, kui kinnisesse asutusse paigutamise ja tahtest olenematu ravi kohaldamise tingimused on ära langenud.
Eelnõuga sätestatakse tänasega võrreldes täpsemalt ka see, mis alusel isikult kriminaalmenetluses sõrmejäljed või DNA proov võetakse.