INIMÕIGUSTE UURING ⟩ 13 protsenti Eesti elanikest on kedagi diskrimineerinud

ÜRO Peaassamblee võttis inimõiguste ülddeklaratsiooni vastu 10. detsembril 1948. Foto: Sander Ilvest

13 protsenti Eesti elanikest tunnistab et on ise oma sõnade või käitumisega kedagi diskrimineerinud, selgub Inimõiguste Instituudi tellimusel Turu-uuringute ASis läbiviidud küsitlusest.

80 protsenti küsitletutest nõustus väitega, et põhiseadus kaitseb indiviidi väärtuseid ning õiguseid. Eesti elanike õigusi ja väärtusi kaitsevad vastanute hinnangul kõige rohkem kohtud (69 protsenti), president (67 protsenti) ja õiguskantsler (66 protsenti). Valdav enamik (93 protsenti) küsitluses osalenutest peab inimõiguste austamist demokraatlikus riigis julgeoleku tagamise eeltingimuseks.

Kuigi pea kolmveerand vastanutest (72 protsenti) pidas kõige olulisemaks inimõiguseks sõna- ja trükivabadust, leidis 24 protsenti vastajatest, et just selles valdkonnas on enim probleeme inimõiguste tagamisega.

Nii nagu ka 2012. aastal, jäi ka nüüd teisele kohale arvamus, et Eestis on probleeme rassilise, rahvusliku ja keelelise võrdõiguslikkusega, nii arvas 20 protsenti vastanutest.

Inimõiguste Instituudi tegevjuhi Aet Kuke sõnul on rõõmustav, et kolmveerand küsitletutest on rahul inimõiguste tagamisega meie ühiskonnas. «Hea on teada, et enam kui kümnendik on valmis tunnistama, et on oma sõnade või tegudega rikkunud kellegi inimõigusi. Ausus enese ees on heade muutuste alus,» ütles Kukk.

Hinnangud on muutunud

Kui tänavu pidasid vastajad Eestis suurimaks probleemiks sõnavabadust, rõhutasid 2012. aasta küsitluses osalenud sotsiaalset võrdsust (39 protsenti vastanutest).

Nii nagu aastal 2012, on ka praegu positiivsemalt meelestatud nooremad vanuserühmad. 15–19-aastastest ja 20–29-aastastest arvab tervelt 90 protsenti (2012. aastal 64 protsenti), et Eestis austatakse inimõigusi. 40–49-aastastest vastajatest leiab 65 protsenti (2012. aastal 58 protsenti,) et Eestis on inimõigustega kõik korras.

Inimõiguste Instituut on korraldanud inimõiguste avaliku arvamuse uuringut alates 2012. aastast. Tänavuse uuringu eesmärk oli võrrelda, kas teemad ja valdkonnad, mis olid olulised aastal 2012, on samamoodi tähtsad ka 2023. aastal, ning kuidas Eesti elanikud teavad ja peavad vajalikuks palju kõneainet andnud vaenukõne, abieluvõrdsuse, kooselu ja juba kakskümmend aastat kehtiva soolise võrdõiguslikkuse seadust.

Rahvusrühmade vahelised käärid

Uuringus erinevad märkimisväärselt eri rahvusrühmade hinnangud. Eestlased toovad sagedamini probleemina välja sotsiaalse võrdsuse ning puuetega inimeste, laste, eakate, soolised ja seksuaalvähemuste õigused. Mitte-eestlased, aga eriti määramata kodakondsusega elanikud, märgivad enim rahvuslikku ja keelelist võrdsust (39 protsenti, 2012. aastal 50 protsenti) ning sõnavabadust (keskmiselt 50 protsenti, 2012. aastal 10 protsenti).

Piirkondlikult on inimõiguste teemal kõige vastakamad arvamused Ida-Virumaa elanikel. Sealsetest vastajatest 34 protsenti leiab (2012. aastal 37 protsenti), et Eestis ei austata inimõigusi. Küll aga arvab üle poole (61 protsenti, 2012. aastal 37 protsenti) küsitluses osalenutest, et Eestis austatakse inimõiguseid.

Kui hästi tuntakse seaduseid?

Kõigest 15 protsenti vastanutest on tutvunud soolise võrdõiguslikkuse seadusega, kuigi see on juba vastu võetud pea 20 aastat tagasi. Kooseluseadusega oli tutvunud pooled (50 protsenti) vastanutest, 44 protsenti küsitluses osalenutest tunnistas, et teadis seadusest vähe.

Abieluvõrdsuse seaduse ehk sooneutraalset abielu võimaldava seadusega on tutvunud 47 protsenti vastanutest (46 protsenti teadis sellest vähe).

Karistusseadustiku täiendamise ehk vaenukõne eelnõuga, mille eesmärk on kaitsta ühiskonda vaenu õhutamise ja vaenukuritegude kõige raskemate vormide eest, on kursis 44 protsenti vastanutest, 49 protsenti teadis sellest vähe ja 29 protsenti polnud sellest midagi kuulnud.

Esikohal individualistlikud väärtused

«Tuleb tõdeda, et proportsionaalselt on tulemus kõikides vastanute rühmades võrreldes varasemate aastate küsitlusega muutunud individualistlikumaks ja negatiivsemaks. Esikohal on individualistlikud väärtused. Inimeste hinnangut inimõiguste kohta mõjutavad oluliselt nende peamine suhtluskeel, rahvus, kodakondsus, haridustase ja sissetulek, sotsiaalne positsioon ja ka elukoht,» kommenteeris Aet Kukk.

Ilmselt on vastustele mõju avaldanud sõda Ukrainas ning ka võimalikud suured riiklikud taristu ehitused. Rail Baltica, võimalik tuumajaam, Nursipalu harjutusväljak ja võimalikud tööstushoonete- ja tuuleparkide ehitused on vastajaid teinud kartlikuks ja keskendutakse pigem enda heaolule kui üldistele ühiskonna huvidele.

75 aastat inimõiguste ülddeklaratsioonist

ÜRO Peaassamblee võttis inimõiguste ülddeklaratsiooni vastu 10. detsembril 1948.

ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni järgi on inimõigused igale inimesele kuuluvad sünnipärased õigused, mille eesmärgiks on tagada igaühele inimväärne elu ja väärikus. Need põhinevad arusaamal, et inimene on moraalne olend ja inimväärikus on osa inimlikkusest. Seega ei tulene inimõigused konkreetsetest õigusaktidest, vaid inimeseks olemise faktist. Inimõigused on riigiülesed ja riigil ei ole õigust piirata inimõigusi, viidates suveräänsusele või siseasjadele.

Nõukogude Liit ja tema sõltlasriigid jäid inimõiguste ülddeklaratsiooni hääletusel erapooletuks.