Vabadussõja alguses aitas eestlasi «teatud tuimusega seotud visadus»

Eesti-Saksa väesalga rünnak 2. Viljandi kütipolgu ahelikule Joala väljal. Joala lahing, november 1918. Illustratsioon: N. Kulli «Joala lahing», Vabadussõja Lood. 1936/Wikimedia Commons

Vabadussõda (1918–1920) peame õigusega Eesti ajaloo tähtsündmuseks, sest võit selles sõjas kinnitas meie riigi verega maailmakaardile.

Punaarmee rünnakuga 28. novembril 1918 alanud sõda oli eestlastele alguses väga raske, sest alles mõni nädal varem oli suudetud sakslastelt võim üle võtta. Relvi, varustust ja laskemoona nappis ning rahvavägi koosnes väljaõppeta vabatahtlikest.

Eesti Vabariigi väljakuulutamine sama aasta 24. veebruaril oli eestlastele küll üldiselt teada, kuid veendumust, et oma riik ka päriselt tõeks saab, väga paljudel veel ei olnud. Kui 11. novembril sai Eesti Ajutine Valitsus Saksa kindralilt Adolf von Senckendorffilt võimuvolitused Eestimaa üle, sai alles hakata tööle rakendama võimuinstitutsioone ja looma kaitseväge.