Sisetülid on viinud kiikingu väljasuremise äärele

Foto: Erakogu

Sisetülid ja ärapanemine on viinud algupärase eesti spordiala - kiikingu - väljasuremise äärele.

1996. aastal, kui Ado Kosk leiutas kiikingu, polnud kaasmaalaste ootused tolle uue spordiala osas tagasihoidlikud. Eesti Nokia leidmise palavikus pakuti nii mõnelgi puhul seda tiitlit just kiikingule, kiikujad murdsid korduvalt Guinessi rekordite raamatusse ning deklareeriti isegi olümpiaambitsioone. Ometigi pole kiikingust ehk üle võlli kiikumisest tänaseks Eesti rahvusspordiala saanud, vahendas ERR Uudised ETV saadet «Pealtnägija».

Ala leiutamisest alates on kiikinguareenil toimuvat vedanud põhiliselt kaks ühendust – 1997. aastal loodud spordiklubi Vabariigi Võllimees ning kaks aastat hiljem asutatud Eesti Kiikingu Liit, mis 2000.-2006. aastani kuulus ka Eesti Olümpiakomiteesse. Aastaid moodustas Kiikingu Liidu juhatuse kolmik Urmas Laansalu, Tarmo Männigo ning ala leiutaja Ado Kosk. Täna on juhatuses alles neist vaid üks – Ado Kosk.

Urmas Laansalu selgitas, et kiikingu võistlusi korraldas Kiikingu Liit, kuid kui ta sai teada, et Pärnu spordiklubi koostöös Pärnu linnaga korraldab kiikingu võistlusi, siis ta tahtis selle eest raha saada.

Ado Kose sõnul on aga absurdne, et Laansalu nõudis 2010. aastal Pärnumaa spordiliidu käest 10 000 krooni nende võistluste läbi viimiseks.

Ometi oli Laansool raha küsimiseks õiguslik alus. Kunagi külg-külje kõrval kiikingut vedanud meeste vahel pöörasidki asjad teravaks hetkest, mil 2006. aastal otsustas toonane kiikingu liidu juhataja Urmas Laansalu sõna «kiiking» oma isiklikule firmale kuuluvaks kaubamärgiks registreerida.

«Tookord olukord tingis selle, et keegi pidi selle ära patenteerima. Kui ei oleks seda teinud mina, siis oleks seda teinud näiteks mingi Ivan või mingi Liu kuskilt Hiinast. /.../ Keegi pidi seda tegema, sest Ado tehtud kasuliku mudeli patent katkes ära, sest ta lihtsalt ei rääkinud meile sellest teemast. Raha tal ei olnud, jäi maksmata ja see kustutati registrist. Ühesõnaga mitte mingisugust kaitset ei olnud. Ja me olime siis juba aastaid sinna raha tampinud. Me pidime selle ära tegema,» selgitas Laansalu.

Ado Kosk pakkus enda sõnul välja ühise firma tegemise, kuid sellest ei tulnud midagi välja. «Ja siis nii oligi, et ta salaja registreeris selle kaubamärgi,» märkis Kosk.

Laansalu sõnul arutas ta kaubamärgi registreerimist ka Kose ja teistega, kuid keegi ei võtnud vedu.

Pulbitsevad pinged Eesti Kiikingu Liidus viisid välja selleni, et kaklemise kõrval jäi ala edendamine aastateks tagaplaanile ning 2010. aastal jõudis liidu tüli lõpuks ka kohtusse.

Kiikuja Raul Kukk kirjeldas, et Kiikingu Liidu juhatus ei ole suurt midagi viimaste aastate jooksul teinud ning peetud on fiktiivseid koosolekuid.

«Vabariigi Võllimees võttis siis selle asja klubi seisukohalt arutlusele ja seal võeti vastu ka otsus, et kui Kiikingu Liit ise ei kutsu kokku koosolekut, siis vastavalt põhikirjale on õigus seda koosolekut kokku kutsuda ka teistel isikutel. Ja seda tehti. Samal ajal Urmas Laansalu koos teiste liikmetega, võttis vastu otsuse, et samal kuupäeval korraldatakse hoopis teises kohas koosolek. Kohtuvaidlus oligi selles, et kumma koosolek oli otsusutusõiguslik,» selgitas Kukk.

Kohtuistungi järel selgus, et otsustusõigus oli Vabariigi Võllimehel. «Ja seal koosolekul valiti Kiikingu Liidule uus juhatus, mis praeguseks hetkeks on kahjuks ainult Vabariigi Võllimehe liikmetega,» märkis Kukk. Eesti Kiikingu Liidu uue juhatuse moodustavad praeguse seisuga Ado Kosk, Alari Vahtre ning hetke Eesti parim kiikuja Ants Tamme.