ANALÜÜS ⟩ Reformierakonna vana kaardivägi näitas musklit

Kaja Kallas on Reformierakonna esimeheks kandideerinud alati üksinda. Kui eelneval kahel korral sai ta umbes 90 protsenti häältest, siis seekord vaid 68 protsenti. Foto: Eero Vabamägi

Reformierakonna uus juhatus tõi ilmseid muutusi vähe, kuid tsementeeris juba varem välja kujunenud jõujooni.

Viis ja pool aastat tagasi, kui Kaja Kallas valiti esimest korda Reformierakonna esimeheks, sai ta ainsa kandidaadina 92 protsenti. Kolm aastat tagasi 87 protsenti. Seekord oli erakonna toetus kukkunud 68 protsendini, 931 häälest sai ta 636. Seega kolmandik erakonnast ei toetanud Kallast isegi olukorras, kus alternatiivset kandidaati ei ole.

Ühelt poolt on tegu täpselt sellise vahepealse ja järelduste tegemise mõttes ebamäärase häältesaagiga: saanuks ta näiteks üle 90 või alla 50 protsendi, olnuks alust jõulisemateks järeldusteks. Näiteks Urmas Kruuse vältis suuremaid järeldusi. «Meil ei ole kommunistlik partei, et juht peaks 100 protsenti saama.» Jürgen Ligi sekundeeris: «Seda ei maksa üle tõlgendada. Selle tõlgendamisel ei saa kalduda äärmusesse, et nüüd on kõik halvasti.»

Teisalt, Kallas sai ainsa kandidaadina väiksema toetuse kui Jüri Ratas 2022. aastal Keskerakonna kongressil Jaan Tootsi vastu. Toona tõlgendati Tootsi kolmandiku suurust toetust piisava signaalina Mihhail Kõlvartile, et Ratase positsioon juhina on haavatav.