Läänemets: ei päästja ega õpetaja pole süüdi, et nende palgad pole töö väärilised

Siseminister Lauri Läänemets. Foto: Mihkel Maripuu

Sotsiaaldemokraadid (SDE) peavad Haapsalus pühapäeval volikogu, mille avas erakonna esimees Lauri Läänemets kõnega poliitilisest olukorrast ja Eestile vajalike sihtide seadmisest.

Volikogu päevakorras on lisaks esimehe pöördumisele ka europarlamendi valimisteks valmistumise kava kinnitamine. Samuti valitakse volikogu keskkonnakomisjoni juht.

Volikogul peetud kõnes rõhutas Läänemets, et investeerima peab inimestesse ning energeetikasse. «Haritud inimestega teeme targemat tööd ning rohelise energiaga saame tootmishinnad alla ja taastada ekspordivõimekuse. Nii saavutame eesmärgi tagada kõrgemad palgad kõigile Eesti inimestele.»

Läänemetsa volikogul peetud kõne täismahus

Head sõbrad!

Selles valitsuses on meil sotsiaaldemokraatidena oluline ülesanne anda Eesti inimestele tagasi lootus paremale tulevikule ning keskenduda majanduses toimuvale, et Eesti oleks turvalisem, hoolivam ja jõukam. Sotsiaaldemokraatide eesmärk on tagada kõrgemad palgad kõigile Eesti inimestele – selleks on vaja maailma parimat haridust, konkurentsivõimet tõstvat rohelist energiat ning majandusmudelit, mille taotluseks pole pelgalt SKT suurendamine, vaid oluliste ühiskondlike probleemide lahendamine.

Sotsiaaldemokraadid lähtuvad oma majandus- ja rahanduspoliitikas sellest , et iga inimene peab saama oma palgaga väärikalt ära elada. Seda igas Eestimaa paigas. Kuivõrd ebavõrdsus tekib peamiselt majandussuhetes, tuleb seda sealtpoolt ka lahendada. Meie jaoks on ühtviisi olulised nii ettevõtete võimalused areneda ja luua uut väärtust, kui ka suutlikkus ning valmisolek maksta head palka.

Meie kõigi tulevik sõltub sellest kui kiiresti suudetakse lasta lahti senistest dogmadest majandus- ja rahanduspoliitikas. Sellest sõltub, kuidas Eesti peredel ja ettevõtetel läheb. Ja mis peamine – kas kolm aastakümmet truult oma riiki üles ehitanud inimestel säilib lootus paremale homsele. Sest kui kaob lootus, siis kaob kõik.

Olukorras, kus üha enamad riigid kaitsevad oma majandusi, kus globaliseerumine taandub ja keskkonnamuutused on järsud ning kiired, peab valitsusel olema julgus seista selle eest, mis on oluline. Olen kohtunud mitmete ettevõtjatega erinevates Eesti piirkondades ning nende ühine sõnum valitsusele on olnud, et riigilt oodatakse selget visiooni, plaani ja otsuseid, mis sihile viivad. Ettevõtjatel on tulevikku vaadates ning plaane ja investeeringuid tehes tarvis kindlust, milline on meie plaan taastuvelektriga, mis saavad olema raiemahud ning millised on avaliku sektori investeeringud.

Nokitsemise asemel peame jõuliselt investeerima inimestesse ning energeetikasse. Meil on lootust majanduskasvuks, kui tagame ettevõtetele kindlustunde investeerimiseks ning inimestele turvatunde perede toimetuleku osas. Väljakutsed, millele peame vastused leidma, on keerukad, kuid nendest sõltub meie tulevik.

Kuidas teeme järgmise hüppe Euroopa keskmiste majanduste seast tippude hulka olukorras, kus töökäsi jääb vähemaks? Mismoodi taastada pärast suurt inflatsioonilainet meie ettevõtete ekspordivõimekus ning kuidas keskkonnahoid ja kliimamuutusteks kohanemine muuta Eesti konkurentsieeliseks? Milline on Eesti vastus järjest suurenevale protektsionismile pea iga suurema lääneriigi majanduses? Kuidas tagada ühtlane regionaalne areng ning tagada Eesti perede turvatunne?

On ilmselge, et kosmeetilised eelarvekärped ja vananenud maksumantrad neid probleeme ei lahenda. Eestis siiani domineerinud parempoolne majanduspoliitika on juba pikalt olnud tühikäigul, igaüks meist tunneb omal nahal, et neil põhimõtetel on lõplikult toss väljas. Peame tegema teisiti ja teistsuguseid asju.

Majandus- ja maksusüsteem, kus kaheksa tundi päevas töötav inimene vireleb ja vajab sotsiaaltoetusi, ei ole midagi sellist, millega maailmas uhkustada. Ei hooldaja, poemüüja, päästja ega õpetaja pole süüdi selles, et nende palgad pole nende töö väärilised. Inimene üksikuna ei määra majanduse struktuuri või jõukuse jagunemist ühiskonnas. On riigi ja erakondade vastutus ebaõiglust märgata ning kutsuda esile muutusi. Tagada, et ettevõtjal oleks võimalus kasumit teenida ja töötaja saaks õiglase palga.

Maailma kõige väärtuslikumat tööd saab teha vaid maailma kõige targem rahvas. Mida vähemaks jääb tööealiseid inimesi, seda rohkem oleneb ühiskondlik heaolu ja majanduse areng meie inimeste oskustest. Tark masin ei tööta targa inimeseta. Nutikam ja keerulisem töö on kõrgemalt tasustatud, kuid eeldab häid õpetajaid, õppejõude ning suuremat panust innovatsiooni ja teadustegevusse.

Seepärast ei ole ka õpetaja palk vaid küsimus õpetajast ja tema töökoormusest. Samuti ei ole õpetaja palk vaid haridusministri mure. Investeering haridusse tasub end alati ära! Parim pikaajaline majanduspoliitika on hariduspoliitika. Panustamine õpetajatesse on kindel sõnum majanduse arenguks. See annab ettevõtetele julguse investeerida, lapsevanematele meelerahu ja innustab tublisid koolilõpetajaid õppima õpetajaks.

Õppimine ja enesetäiendus ei saa jääda pelgalt iga inimese erahuviks ja sõltuda töökohast ning võimalustest või nende puudumisest. Järjepidev õppimine peab muutuma töö loomulikuks osaks. Neljakümnetunnise töönädala sees tuleb teha järjest rohkem ruumi uute oskuste ja teadmiste omandamisele. Nii kasvab tööga loodav väärtus ja tõusevad palgad.

Samuti peame mõtlema sellele, kuidas hoida kõrget tööhõivet ja seda ka tõsta? Milline ikkagi võiks olla meie majanduskasvu siht? Millist haridus-, sealhulgas kõrgharidust ja teaduskorraldust ning eesmärke peame selleks püstitama? Näiteks võiksime sihtida keskmiselt 3-4 protsendilist majanduskasvu aastas, panustada neli protsenti SKT-st teadus-, arendus- ja innovatsioonitegevusse, taotleda 80%-list tööhõivet ja vähem kui 5%-list töötuse määra. Seada sihiks, et 35-aastastest oleks iga teine kõrgharidusega. Säärane Eesti oleks sisemiselt tugev ja väljaspoole konkurentsivõimeline ühiskond ja majandus.

Ekspordivõimekuse ning investeerimiskindluse peamine küsimus haritud inimeste kõrval on energia. Sotsiaaldemokraatide plaan energeetikas on kolmetahuline: langetame elektri hinda, toodame rohelist ja puhast energiat ning loome uusi töökohti.

Loomulikult on selles plaanis kesksel kohal taastuvenergia tootmine, sest põlevkivielekter muutub lähitulevikus veelgi kallimaks oma saastavuse tõttu ja tuumajaama valmimine võtab vähemalt 30 aastat, kuid lahendust on vaja lähema viie aasta jooksul.

Peame Eesti senise eesmägi tõstma kahekordseks – toota ligi 200% tänasest Eesti elektrienergia tarbimismahust taastuvenergiast. Suurema taastuvenergia tootmise korral saaksime elektri hinda vähendada põhjamaade tasemele. Oluline on ka see, et Eesti ettevõtete peamistel eksporditurgude kliendid on teadlikud ja nõudlikud, kui puhta energiaga on meie kaubad toodetud.

Selline siht arvestaks energiatarbimise kasvuga, mille tingib uute tootmisvõimuste rajamine, tehnoloogia suurem kasutamine ja elektriautode levik. Samuti mahub sellesse ambitsiooni võimalus luua uusi töökohti, meelitades Eestisse energiamahukaid ettevõtteid. Juba täna on EASil ette näidata investeeringuhuvi 5 miljardi euro ning 3000 töökoha jagu. Need töökohad tekiks pigem tuulikute lähedale Lääne- ja Pärnumaale ning saartele. Poliitilise tahte korral aga ka Ida-Virumaale või Põlvamaale.

Loomulikult käivad siiajuurde salvestusjaamad nagu kavatsetakse ehitada Paldiskisse või vesinikusalvesti, mida plaanib Eesti Energia. Samuti reservvõimsusena tänased põlevkivikatlad ja uued gaasijaamad. Investeeringud eeldavad aga vähempakkumisi, võimalust müüa otse tootjalt ettevõtjale, garantiisid salvestajatele. Selline mitmekesine energiasüsteem ei teki ilma valitsuse jõulisele eestvedamiseta, eriti, kui arvestada, et aega on vähe.

Kuna parempoolne vaade majandusele ja üdini vaba turu idealiseerimine ei paku täna enam töötavaid lahendusi, on tekkinud arutelu, kas Eesti vajab uut majandusmudelit. Selle üle võib vaielda aga üks asi on selge. Eesti vajab majandusmudelit, mille taotluseks pole pelgalt kogurikkuse suurendamine, vaid oluliste ühiskondlike probleemide ennetamine ja lahendamine.

Seni Eestit kütkeis hoidnud tõekspidamised, mille keskmes oli iga inimese ja ettevõtte üksikvõitlus ellujäämise eest, on muutumas. Nägemus üksikisikute omavahelisest surnukskonkureerimisest kui majandusarengu mootorist pole Eesti ühiskonda tugevamaks teinud. Maailma parim koht elamiseks eeldab usaldusel ja lootusel põhinevat, sidusat ja tugevat ühiskonda. Erinevalt aastakümneid sisendatud uskumusest ei teki selline ühiskond mitte majandusedu arvelt, vaid vastupidi – võimestab majanduse arengut. 21. sajandi majandusmudel pole mõeldav ühiskonnakorralduseta, kus iga inimest väärtustatakse ning ta on seetõttu motiveeritud panustama nii tööl, kogukonnas kui ka pereelus.

Eesti vajab missioonivalitsust, mitte regulatsioonivalitsust. Praeguse valitsuse ambitsioonid koalitsioonileppe ulatuses neid suuri ja sisulisi sihte hõlmavad. Kuid me peame olema paindlikud, kiired ja nutikad, et kohanduda vahepeal muutunud oludega ning sama varmalt kokkuleppeid ka täitma. Nii anname Eesti inimestele lootuse kindlamaks tulevikuks.