/nginx/o/2023/11/15/15722269t1hfc6a.jpg)
Gestaltpsühhoterapeut ja raamatu «Digilõks» autor Kaire Talviste-Baiocco on laste nutisõltuvuse teemadega tegelenud juba aastaid. Ta ütles, et ekraanimeediast tingitud probleemid on Eesti ühiskonnas veidi veel peidus olev mure, ent oma töös näeb ta igapäevaselt, kuidas probleem üha süveneb.
Lastekaitse liit tähistab sel aastal lapse õiguste kuud kampaaniaga «Räägi minuga», mille fookuses on Eesti laste vaimne tervis ja kodudes kasutatavad kasvatusmeetodid.
Kampaania ajendiks on ehmatav statistika: hiljutistest Eestis läbiviidud uuringust selgus, et igal teisel tüdrukul ja kolmandal poisil vanuses 15-17 on oht langeda depressiooni, iga kolmas laps tunneb end üksikuna, iga neljas laps leiab, et tal pole oma muredest kellelegi rääkida.
Samuti on katastroofiline täiskasvanute vaimne tervis: iga viies täiskasvanu on ärevushäire riskis, igat neljandat ähvardab depressioon. Raskustes täiskasvanule võib tunduda ahvatlev lubada lapsele rohkem nutiseadmeaega, vähemalt on laps rahulikult kodus ja vanema silme all. Liigsest ekraanikasutust võib aga sattuda nõiaringi, mis süvendab veelgi lapse üksindust ning väheneb kontakt lapse ja tema vanema vahel.
Paljude lastega perede argipäev näeb Talviste-Baiocco kirjeldusel välja nii, et lapse toa uks on kinni ja toa omanik kleepunud telefoni või arvuekraani külge. Ta ei suhtle ei oma pere ega sõpradega, ei võta osa ühistest tegevustest, väljub toast vaid haruharva külmkapi juures käimiseks.
Laste ekraanimeedia liigkasutus ei ole Talviste-Baiocco sõnul probleemsete perede mure, vaid sellega pistetakse rinda täiesti tavalistes ja toimekates peredes regulaarselt.
Talviste-Baiocco tõi välja, et on lapsi, kes õpivad enne nutiseadmes üle ekraani libistama kui käima.«Väikestele antakse seade kätte, et nad rahulikud oleksid, ja ta libistabki näppudega üle ekraani nagu proff. Vanemad on ekstaasis, et laps on nii tark, kuid tegelikult matkib laps liigutusi, mis ei ole eriti suur kunst. Samas ei omanda need lapsed õigel ajal eakohaseid tegevusi: ei hakka käima, ei püüa sõnu järele öelda, potil käimise algus lükkub edasi,» rääkis ta, lisades, et kui võtta lapse käest ekraan ära, järgnevad hüsteeriahood. «Vanemad seejärel lasevadki lapsel olla aina rohkem seadmes.»
Ekraanidega püütakse tema sõnul summutada ka peres esinevaid probleeme või last n-ö ära osta. «Tüüpiline olukord on selline, et vanemad lähevad lahku ning selleks, et võita laps enda poole, hakkab üks pool võimaldama talle kõikvõimalikke ekraane: telekas lapse toas, tahvel, nutitelefon, arvutimängud,» kirjeldas Talviste-Baiocco.
Ta tõi näiteks, et tema vastuvõtul käis hiljuti 5-aastane, kel lahutatud isa juures on voli pidurdamatult arvutimänge mängida. Tal oli neid nii suures valikus, et ta ei osanud isegi oma lemmikut esile tuua.
Psühhoterapeut selgitas, et lapse mõttemaailm on mõjutatud ja juhitud sellest, mida ta ekraanil näeb. Kui kompulsiivne käitumine ei allu enam tahtele, on ajus tekkinud muutused, mis ei kao iseenesest kuhugi. USA psühholoog ja rahvusvaheliselt tuntud internetisõltuvuse uurimise ekspert Kimberly Young tõdes oma kliinilisele praktikale tuginedes, et internetisõltlastest teismeliste tulevikuperspektiiv pole kuigi paljulubav.
Tema hinnangul ei ole lootust, et ekraanisõltuvus ise üle läheks või laps sellest tüdineks. Pigem minevat asi aina hullemaks.
Head eeskuju saavad aga näidata lapsevanemad, kel tasub jälgida ja piirata iseenda seadmekasutust juba ammu enne seda, kui lapse ekraaniaeg käest minema kipub.«Pea meeles, et oled oma lapse kõige olulisem eeskuju ning laps jäljendab ema-isa käitumist juba siis, kui alles maailmas esimesi samme teeb.»
/nginx/o/2023/11/15/15722271t1hc1bf.jpg)
Kui võimalik, soovitas psühhoterapeut lülitada nutitelefon ja arvuti lapsega koos olemise ja peretegevuste ajaks hääletule režiimile või see eemale asetada. Ta selgitas, et kui seade on käeulatuses, kipub ka kõige parema enesekontrolliga lapsevanem sinna aeg-ajalt kiikama, see aga seab lapsele eeskuju nutiseadmest kui vältimatust kaaslasest.
«Kui kodus on vajalik teha tööasju, tasub selleks sisse seada eraldi aeg ja koht. Siis õpib laps, et elektroonikaseadmes tehakse aeg-ajalt kohustuslikke toiminguid, kuid need ei sula pereajaga ühte.»
Talviste-Baiocco julgustas vanemaid kehtestama ekraaniaja kasutusele piiranguid ja mitte tundma end selle pärast süüdi. Esmalt tuleks vanemal oma ootusi selgelt ja empaatiliselt väljendada ning rahulikult põhjendada. Tugeva sõltuvusega laps võib vihastada, isegi kallale tulla, kuid Talviste-Baiocco soovitas vanematel jääda osavõtlikuks, ent endale kindlaks, sest vanemate ülesanne on anda lapsele turvalised piirid.
Liigse ekraanikasutuse teema on psühhoterapeudi sõnul keeruline ja kompleksne. Tihti on ekraani liigkasutus läbipõimunud muude vaimse tervise probleemidega, mis annavad endast märku näiteks alanenud meeleolu, lõikumise, õppimisraskuste ning tujukõikumistega, mistõttu on oluline, et lapsed jõuaks õigel ajal spetsialistide, näiteks koolipsühholoogi, sotsiaalpedagoogi, lastekaitsespetsialisti või Rajaleidja vaatevälja.
Kui vanemad on murelikud ja enda jõud raugenud, soovitas Talviste-Baiocco võimalikult kiiresti tegutseda ning otsida valdkonda tundvat spetsialisti, kes oskab vanemaid jõustada heade piiride panemisel ja hoidmisel ning suhete dünaamika muutmisel. Probleemist jagusaamine nõuab taiplikkust ning strateegilist lähenemist, kuid mida varem tegutseda, seda rohkem lootust.
«Mõnikord saame tulemusi juba kolme seansiga, kui vanem on valmis tegutsema. Mõnikord aga ei olegi enam väga palju lootust ja laps, kellel oli potentsiaal areneda ja iseseisvuda, jääb vanematest sõltuvaks mänguriks, kellel pole motivatsiooni ega tahet ning kelle ööpäeva rütm on peapeale paisatud,» ütles Talviste-Baiocco.
Ta lisas, et ekraanisõltuvusega lapsega kontakti loomiseks läheb vanematel vaja väga suurt kannatlikkust ja tugevaid närve. Ekraanis olev laps on vaid näiliselt kogu maailmaga kontaktis. Tegelikult võib ta olla üksildane, ebakindel ja hädas ning igatseda kontakti lähedastega, kuigi ta seda ise alati ei teadvusta.
«Tuleb tuua ta tagasi oma pere juurde nii, et ta hakkaks taas tundma, kuidas kõik temast hoolivad ja et tema oma olekuga mõjutab tervet peresüsteemi. Aidata tal leida elus mõte, miks ta siin on ja kes ta on,» sõnas terapeut. «Hea, kui lapsel on hobid, ta aitab kodustest asjades kaasa, võtab kodustest asjadest osa. Kui tal on muud ka muud elu ja ühiseid ettevõtmis vanemaga, siis see päästab ta ekraanide lummusest.»
Peres olgu nutireeglitele ühtsed reeglid. Sõlmige näiteks kokkulepe, et söögilauas ei ole keegi telefonis, vaid arutatakse päevasündmusi. Võib teha ka nutivabu päevi, mida peavad kõik pereliikmed. Nii ei saa, et üks vanem keelab seadmes olekut ja teine lubab.
Kindlasti ei peaks laste toas olema oma televiisorit ja ööseks võib ka muud ekraanid toast eemaldada. Seadme liigkasutamisele viitab kindlasti lapse toast öösel paistev sinine valgus ja ka see, kui ta isegi tualettruumis ei saa scrollimata olla.
Märka, kuidas väikelaps reageerib seadme äravõtmisele. Kui ta läheb hüsteeriasse, tuleb sulle kallale, ning sa hakkad oma lapse reaktsioone kartma, peaks see olema esimene märguanne, et laps ei tule ekraanimeediaga hästi toime. Vanemal on oluline hakata koheselt piire seadma ja hoidma.
WIFi välja ja seadmed ära. Neid meetmeid tuleb mõnikord rakendada, et lapse organism saaks ülestimulatsioonist puhata ja laps taastuda. Kui vanem piirile järele ei anna olenemata lapse emotsioonist, õpib laps oma emotsioonidega toimetulekut ilma impulsile järele andmata.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)