Aasta isa lastega ei pahanda: «Riid ei vii kuskile.»

Kui esmaspäeval helises Ülo Loorensi telefon, ei osanud ta aimata, et teiselt poolt toru kuulutatakse ta aasta isaks. «Mina muidugi seda ei uskunud. Ma mõtlesin, et äkki tehisintellekt möllab või tehakse lihtsalt halba nalja mu kulul,» naerab Loorens.

Sellist tunnustust ei oleks nelja poja isa ja kaheteist lapselapse vanaisa osanud ilmaski oodata. «Ma ju teadsin, kes on kunagi aasta isaks saanud ja kõik on lugupeetud tegelased, kes on Eesti riigi jaoks palju teinud. Mis mina nüüd siin oma väikses külas ja osavallas natuke aidanud,» sõnab tagasihoidlikult Loorens, kes aitas muu hulgas 90ndatel luua kohalikku Oru kooli ja on töötanud ka vallavanemana. Aasta isa kandidaadiks esitamine tehti salaja ja ka nüüd ei ole ta veel päris kindel, kes kõik selle taga olid. Loorens pakub, et äkki on see mõneti justkui elutöö äramärkimine. 

Aasta isa ja vanaisa ühes