Taust ⟩ Eesti isad tungivad emade igipõlisele mängumaale

Viljandimaalane Kristo Selberg oma nelja lapsega. Süles pesamuna Crystal (5), paremal Robin (18), Ramon (12) ja Carola (16). Foto: Elmo Riig

Mehed, kes seni on näinud oma rolli perekonnas ennekõike leivateenijana, on hakanud üha rohkem sõna sekka ütlema ka seal, kus peamine koorem on olnud naiste kanda – laste kasvatamises. Aga sõnadest hoolimata on traditsioonid visad murduma.

Kristo Selbergi vanem laps oli vaevalt kolmene ning noorem napilt aasta tagasi sündinud, kui ta mõistis, et niimoodi nagu seni enam edasi elada ei saa.

Pooleteise kümnendi tagune masu ehk majandussurutis ei jätnud Viljandi lähedal elavale kahe väikelapse isale valikut – tuli minna tööle Soome, et peret ülal pidada.

«Karm,» sõnab ta tollase sammu kohta nüüd. «Aga kui raha pole, siis pole.»

Selbergi otsus peegeldab kujukalt seda, mida Eesti mehed on isana pidanud pikka aega oma esmaseks, peamiseks kohustuseks: kindlustada perekonna majanduslik heaolu. Nad on saanud seda teha, sest laste kasvatamine ja kodu eest hoolitsemine on olnud valdavalt emade vastutada.

Eesti inimarengu aruanne aastast 2000 tõdes, et 1980. aastate lõpust, laulva revolutsiooni ajast, võttis kohati võimust töötava isa ja ainult kodule pühendunud emaga perekonna idealiseerimine. Aruande järgi käsitleti tollal traditsioonilist perekonda tugeva perekonna sünonüümina ning sellele pandi suuri lootusi rahvuse elujõu taastamisel.